Nonii, siit ma tulen! Tedretähnidega punapead, hoidke alt! Guinness Dublinis ja Killarneys vajab vallutamist!

Vaikus enne tormi.

Nonii. Täna kell 12 hakkab eksam, umbes kell üks saab läbi. Siis pean äkki Teelega kokku saama, et SW pc teha. Kui ei, siis pakin oma seitse asja, võtan Naxitralli ühes ja hakkan Tallinna poole astuma.

Kui ma Tartus Teelega kokku ei saa, siis Andrusega Tallinnas kohe kindlasti saan. Noja siis lähen Teedu juurde ööseks,e t homme Dublinisse lennata kella neljaks. Lehe. Mu maailmarännakute jada saab jälle hoogu juurde.

Tänasest kirjandusteaduste eksamist on mul täie pasaga savi. Kui ma selles läbi kukun, on sitasti küll, aga no mis sa teed siis? Kui on, siis on. Persse see kool. Eile sai niikuinii Pyssirohu keldris käia. Hahaa. Olen ikka kohusetundlik tudeng küll.

Nojah, kui ma õpin inimeseõpetuse õpetajaks, on mul siis nii hädasti vaja osata proosateost eepikaga võrrelda? Ei. Aga see ei puutu teemasse. Huvitav on kõik, mis ma õpin, aga mis ma õpin, pole üldiselt kuigi põnev - õpetamine.

Kõige haigem ongi see, et ma tahan NII VÄGA baka ära lõpetada sel aastal, aga sellegipoolest, ma ei viitsi liiga palju vaeva ka näha. Eksamilt läbi saamine pole kellegi ambitsioon. Peaks head hinnet ka tahtma. Mulle on nende paari viimase aasta jooksul selgeks saanud, et ma tahan asju sihtsalt saavutada, lukku panna. Aga mingit taset ma sealjuures ei oota. Halb tgeelikult. Kas ma siis sellisena lähengi lapsi õpetama? Paberite järgi võin.

Saaksin ma ainult selle kraadi kätte. Ma lähen KOHE maailma vallutama! Kõik maailmajaod - isegi antarktika!

Nonii. Õppejõud peaksid olema intelligentsed eks ole? No... Tundub, et nad on lihtsalt mingid ilma eludeta inimesed olnud ja siis RÄMEDALT õppinud (200 AP-d viie semestriga o.o nt.) Ja nüüd siis ootavad, et meie, tavalised tudengid - 120 AP-d kuue semestriga - teeksime ka ikka fanatismist topelt tööd. Pinge teie ka perse, õppejõud, kes te sellised olete.

Igaühe jaoks on elul oma nägu. Mõni on ikka eriti morjendunud, sest tal on mingi sitt lapsepõlves juhtunud, või on nüüd mehe või lapse kaotanud, või kukkus pahkluu katki või sai AIDSi. No shit happens eks ole, ela edasi, mitte ära virele minevikus, SEE sul niikuinii asju etemaks ei tee. Lollikari. "Haletsega mind, öhöö... "

Okei, teine asi on see, kui oma murest kellelegi rääkida ja siis lahendust otsida. Aga miskipärast meeldib paljudele siiski ainult vinguda.

Jube lahe on olla rahulikult vanaema juures, süüa pannkooki, juua kohvi, ja kuulata kosmoseteooriaid mingist raadiost. Vanaisaga. Ilma vanaemata tegelikult, sest kui Jõgevale jõudsin, tuli välja, et oi näe, vanaema on intensiivis hoopis, sest süda oli jälle rütmist välja läinud. Läksin külastasin teda haiglas, ajasin talle eluvaimu sisse ja kahe tunni pärast ütles õde, et nädsa siis, rütm ilusti olemas.

Ja nüüd ma siis loen oma seksikat raamatut. Inglise keeles. Ja jälle tuletab see keel end mulle meelde. Ma pidin ju alguses inglise keele õpetajaks õppima minema, aga ei saanud, sest eksamitulemusest jäi kaks punkti puudu, no on jama. Igatahes, ma õppisin keskkoolis eksami jaoks päris hoolikat omaarust, ja ma arvan,e t tegelikult a oskan seda täitsa hästi. Kaks aastat tagasi, kui ma teada sain, et ma ei saagi inglise keelt õppida, olin ma kindel, et noh, täitsa tühi vaev oli eksamiks nii palju energiat kulutada, aga näed – ei olnud. Praegu kulub nii marjaks ära!

Praegu on mul selle keelega niiiii palju pistmist, et hakka kasvõi arvama, et ma mingi grater purpose’i pärast seda nii hoolsalt õppisin. Inglismaal ja Iirimaal ütlesid inimesed,e t mu inglise keel on väga hea. No nende jaoks on igasugune purssimine „väga hea“ kuna nhad teavad, et see on minu jaoks võõrkeel, aga kui nad ise ka mingit keelt nii põhjalikult õpiksid, nagu Eestis inglise keelt, siis saaksid nad aru, et minu tase on ikka jamps ja väga sitt.

Kuigi, kui ma 2008 suvel Itaaliasse Mariga hääletasin, siis seal kohapeal oli inglise keele õpetaja, meesterahvas, kes meid couchsurfingu kaudu majutas, jube kehva inglise keele oskusega. Ta sai küll ilusti räägitud, aga tal oli grammatikavigu mitmeid ja HÄÄLDUS ei kannata üldse kommenteerimist.

Igathes, mul on inglise keelt vaja Iirimaal eriti, siis veel igalpool mujal välismaal – Norra, kuhu ma märtsis lähen ja USA, kuhu ma suvel lähen. Mulle nagu kukuksid sülle võimalused, mille üheks soodustavaks teguriks, lausa eelduseks on inglise keele oskus. Lahe! Nagu see praegune õpik – ma ei saaks ju seda lugeda, kui ma ei oskaks piisavalt hästi keelt. Paljud võivad öelda, et jah, ma oskan ka inglise keelt, aga eks sa proovi sellist teaduslikku jura 500 lehekülge lugeda ja meelde jätta, kui sa iga sõna pead tõlkima ja mõistatama, et mis see lause nüüd ikka tähendas. Jummala paljudel oli kognitiivses psühholoogias see probleem, et kohustuslikuks materjaliks olnud inglisekeelsed teaduslikud artiklid ei kannatanud lugemist, sest ei saadud aru lihtsalt. Isegi, kui ma iga sõna lauses eraldi ära tõlgin, e ipruugi ma lause sisust ikka aru saada, selleks, et mõista, peab võõrkeelt kohe täitsa hästi oskama. Kuradi hea, et Palamuse kool võimaldas sellisel tasemel inglise keelt õppida. Kujutage nüüd ette eks ole, et mul jääb ülikooli minemata seetõttu, et minu keskkool ei suutnud piisavalt head inglise keele õpetajat leida. No selline kool võib peapeal perse käia onju.

Huvitav on ka see, et vanaema juures pole internetti. See paks mulle väga hea olema, saan rahulikult õppida ilma, et mõttetuid mõtteid mõtleksin,e t saaks nüüd ometi facebooki minna. Aga ei. Iga natukese aja tagant avastan, et mõte on uidanud mitme Jõgeval elava sõbra peale, kelle juurde netti minna saaks. HALE. Mina oeln hale. Internetisõltlane. Jube... Palun abi! Kõrgharidus, aita!

Hullumaja on ka see, et poole aasta pärast olen ma elukutselt juba õpetaja. Väga hull! Ja kas minusugune on kompetentne? EI. Pärast selle õpiku läbitöötamist ehk olen rohkem, aga no ei, kindlasti mitte nii palju, et mina ja kohe täiskohaga õpetajaks hakatagi. Maakooli äkki tahetakse sotsiaalpedagoogi? Võiks ju proovida... J

Krooks

WTF? On raske inimesekombel suhelda? Krooksu töötajad on nagu mingisuguse tõvega!

"Krooks on ainus koht Tartus, kus klient ei ole kuningas." Olgu, I can take that. Aga on siis vaja klienti nagu kaltsu kohelda? Sest kui klienditeenindajad norme seavad, siis käituvad kliendid vastavalt nendele. Kui sa oled ikka sita suhtumisega ja räuskad rahakottide peale, siis pole ju ime kui rahakott sulle vastu sajatab. Ning SIIS on letitagune jälle topelt härga täis, et mis mõttes julgeb klient mulle vastu mögiseda, ta on ju SKARABEUSE ENDA SITAST KA MADALAM! Sandaali küljesitt.

No istun mina sõpradega imelises Krooksus, nagu nad mulle väidavad, ja hakkasin mingi suvalise tšikiga "Big Booty Bitches" laulma. No natuke nagu karjuma ka. Okei, aga seal ONGI suur lärm. (Ma olin joonud jumala vähe - kaks õlut ja tartu vaimu. Nojah, ja siis tuleb see Lahe merka ja ütleb, et iga kord, kui ta mind näeb ja ma täis olen, hakkan laulma (nagu eestlasele ikka kombeks) ja kõige hullem on ju see, et ma ei oska laulda, "see see point ongi!" Mine perse, ära tööta klienditeenindajana üliõpilaslinnas kuskil populaarses pubis kui lärm ei istu, kuradi gooti eit! Kui iga nalja peale peab rämedalt vastu haukuma hakkama, siis on sul sügavam sisemine probleem, nagu et su isa vägistas su lapseeas vms, no nonoh!

Eilne õhtu my ass!

Ja siis läksime Poolde Kuude onju, kus tuli ka mingi mädaputs meie lauda ärplema, kui poisid suitsul olid. Me olime kolm tšikki lauas onju, ja tuleb ja hakkab seletama, et kas ta võib sinna istuda ja kui me ei luba, siis istub ikka. arvab, et on jõle kunn. KÄIGE PERSE EGOMANIAKID, olge natuke inimlikud ja maailm ongi ilusam koht, mitte te ei pea iga õhtu patja uluma, et õõõõõ, miks kõik mind vihkavad.

Ma pole mingi kuu aega väljas käinud ja siis sa tuleb ka mulle näkku kargama. Okei, sina, Möörca, ei tea seda, selle annan andeks.

Noja nüüd on järgmise päeva hommik, ja ma sätin oma sammud Jõgevale vanaema poole hääletama, et ehk armas vanainimne teeb mulle sama armsaid pannkooke. Parem tehku!

Ja otseloomulikult pole seal internetti, nii et ma saan südamerahus selda idiootset "Adolescence"'i konspekteerida. Karukotikud.

Päeva nõuanne: HANGI ELU PEDERAST! Ja ära situ teiste hinge, tõesõna.

Helga Nõu "Pea suu!"

Mulle meeldib selle maailmakorra juures see, et meile on antud suu, millega rääkida. Kõik, peale tummade, suudavad rääkida, aga isegi tumm suudab enda täiesti vabalt selgeks teha, kui aga tahtmist on.

see ongi veider, et inimesed ei söanda oma pudrumulgukest lahti teha. Ja siis imestavad, et miks neil kõik nii allamäge läheb, või miks keegi neid kuulda ei võta. No kurat, kellelgi pole AIMUGI, mis sa öelda tahad või mõtled, kui sa ei ÜTLE, kanaaju! No tere tali, kas meil peab olema mingi seletamatu anne, et sinu mõtteid lugeda? Kas SINA oskad aru saada, mida inimesed tahavad, kui nad ennast kuidagi ei väljenda? Kui oskad, no siis tõesti - palun vabandust!

Ma võtan selle vastutuse, ja julgen väita, et suurem osa inimesi ei oska. Nii et kui sa tahad, et midagi juhtuks, toimiks, töötaks natukenegi nii nagu sa ise tahad, siis võta kätte ja hakka inimestega asju läbi rääkima. Iseenda peas üksinda nutmisest, halamisest, kirumisest ja iseenda haletsemisest pole muud kasu kui enesehinnangu langus ja viha kasv maailma vastu. Sa pead ise liigutama, et asjad paraneksid.

You have to work to make things happen, ass!

Suckyfucky pornography

Jep, 460 lehekülge inglisekeelset teaduslikku jura murde- ja noorukiea kohta. Läbi lugeda ja konspekteerida. Ehk enam-vähem õpi pähe, by heart, tallalakkuja. Olgu, mis iganes. Loodetavasti ei lange see järjekordne suuline eksam siis kokku minu Iirimaa reisiga. Bullshit kuubis noh!

Hmh, maailm keerleb vahel valepidi ja siis jääb sekundiks hoopis seisma. Kui uuesti pöörlema hakkab, annab topeltkiirusega ja külg ees.

Kas see rikub minu eneseuhkuse taandarengut lõplikult, kui ma olen harjunud saama, mis ma tahan, ja kui järsku tuleb tõsiselt kõrgelt kukkumine ja ma arvan, et nüüd on siis vitsad käes, tuleb kohe-kohe välja, et see kukkumine ei olnudki kõrgemalt kui esimene korrus, ja ma saan ikka, mis ma tahan. Jah, see paneb mind aina enam mõtlema nagu meeltesegaduses murdeealine, et miks mul siis ometi midagi viltu ei lähe, mis ma teen. Miks mul mingit karmavõtlga pole? Kas ma olengi õnnetähe all sündinud nagu härra Hans Hani? Ja siis veel imestatakse selliste võtteväärastumiste üle nagu imagenary audience. Heh. Mõelge uuesti. Äkki keegi ongi karmavõlata, sest eelmises elus on ta nii hea olnud. On avansiks päris hästi palvetanud vms. Ha haa!

No ja mis sellisest spekuleerimisest kasu siis on?

Mitte midagi tegelikult. Lõpuks peame ikkagi oma igapäevast elu elama. See mõttekäik annab lihtsalt natuke jõudu juurde, et iga päev jälle elada. See, et seda siin kirja tuleb mul panna, ma endale veel seletada ei oska. Äkki varsti? Siis kui pikemalt selle üle aega mõelda on. Pinnapealsus ei anna eriti kunagi mingisugust kasu. Parem lasta asjadel natuke ikka laagerduda ka.

Ma võiksin kasvõi kaks päeva vahet pidamata magada. Sess kurnab keha päris hästi.

Ma sain õppejõult kirja. Ma polegi veel viisaastakule määratud. Mulle anti võimalus Steinberg, L. ,Adolescence. Mc Graw-Hill Publishing Company, 1989 raamatut

konspekteeida ja siis selle põhjal eksam sooritada. Tore. Raudselt on seal mingi 300

lehekülge ka, ja siis ma konspkteerin seda kaks nädalat.

Olgu, aeg linna ajama panna, peab veel valges hääletama jõudma. Et siis täna öösel

konspektiga alustada. Fakk jee.

Kurat, jälle on eluplaanid untsus, ei saagi kohe maailmaränduriks hakata. Hmh. Ja

õppejõuga sõdida. M aolin nii valmis selleks. Jama kohe noh.

Üks tark folosoof või Mark Twain ütles, et me lähme laia maailma õnne otsima ja siis tuleme tagasi koju seda leidama.

Tundub, et nii ongi.

Minge kõik perse.

Need, kes te ootate, et teile elatakse.

Need, kes te võtate elementaarse tõena, et kui keegi ei tea, siis teie parasjagu väljamõeldus teooria ongi tõde ja õige ja hea.

Need, kes kummardavad VÄGA veidraid ebajumalaid nagu mingi uskumus, kassid, film, tegelane filmist, rass (nt. vampiirid) või saialilled.

Need, keda ei huvita absoluutselt, mida teised ütlevad, vaid tahabad ainult ise kõneleda.

Need, kes armastavad nii meeletu tugevusega, et lämmatavad.

Need, kes ei suuda end teise inimese kingadesse panna.

Need, kes süüd omaks ei võta.

Need, kel pole südametunnistust ollagi.

Need, kes elavad teiste inimeste energiast.

Need, kes tegelevad rahapesuga (kes pole elukutselised, sest see nõuab pühendumist nagu iga teine töö ja pisisulid sakivad).

Need, kes ei oma piisavalt põnevat elu ja peavad seetõttu siis teiste elusid elama.

Need, kes ei oska üksolemisega kuidagi toime tulla.

Need, kes on nii piiritult edevad.

Need, kes on lihtsalt heast peast pahatahtlikud.

Need, kes panevad teistele sõnu suhu.

Need, kellele ei meeldi Queen.

Need, kellele meeldib Niki.

Need, kes on nõmedad ja halvad ja kurjad!

Minge kõik lihtsalt perse!

Elu on ise ka spontaanne, mitte et inimesed peavad olema spontaansed, et spontaansust kogeda.

Sest tõenäoliselt saan ma homme kogeda äraütlemise rikastavad valu. Ma saan teada, et ma peangi oma baka lõpetamist kaks aastat edasi lükkama. No pagan. Mis seisukohti siin võtma tuleb hakata? Kas ma pean asja käsile võtma ja kasvõi juriidiliselt oma asju ajama hakkama või lasen sel olla ja ootan lihtsalt oma korra ära?

Seega, kui mul hakkab olema kaks aastat vaba aega, on mul vaja midagi teha. Idee, mida ma vajan, on olemas - maailmarändamine, nagu ennist mainitud. Ilus mõte ju. Igati teostatav ju. Natuke raskusi võib tekkida sellega, et ma suhkruhaige olen. Kanna alalõpmata mingeis süstlaid kaasas koos paberitega ja ära kunagi lase kellelgi oma asju ära varastada, muidu oled 48 tunniga surnud kah. Olgu, võib-olla alles 72 või 100 tunni pärast. Nevertheless, peaksin üht süstalt sokisääres peitma, just in case. Ja siis veresuhkru keskmine tase alaneks tõenäoliselt. Kuna ma sööksin vähem ja oleksin füüsiliselt aktiivsem. Lahe...

Enne kõike on raha vaja. Couchsurfinguga ei saa olla professionaalne maailmarändur.

Oi, ma võin siis oma elukutse hoopis Nuuskmõmmikuks nimetada. Tema rändas ka talveks lõunasse. Ma võin ka nii teha. "Elu nagu Muumiorus"

Uitmõte

Selle asemel, et profiile täita vastavalt küsimustele "about yourself" ja "moto of life" võiksid küsimused kõlada hoopis nii, nagu kümme aastat tagasi sõbrapäevikutes - lühidalt ja konkreetselt. Lemmikvärv, lemmiknäitleja, sinu iidol, lemmik söök ja jook, kui saaksid üksikule saarele kolm asja kaasa võtta, siis mis need oleksid jne. Väga mugav, huvitav ja annab inimesest parema pildi kui "music" vastused.

Lapse suu ei valeta.

Narrid tsirkuses ehk inimesed elus

Hahaa, on ikka inimestel edevus! Kirjutavad oma mõtteid üles, et neid siis võimalikult suurele osale avalikkusele näidata ja lugeda lasta. Mina üks nendest muidugi! Kas see pole mitte hale? Narr! Arvan ma tõesti endast niivõrd hästi, et usun, et teised inimesed paksid mu ideaalseid mõtteid lugema. Ei tahaks nagu uskuda, aga mine sa tea... Alateadvus on teatavasti selline küllaltki fucked-up loom.

Homeros oli esimene, kes rääkis Kuningas Oidipusest. Nitczhe tegi rahvajuttudest "Kuningliku komöödia" või oli see "tänapäeva komöödia"..? Mälu veab alt raip. Ühesõnaga mingi tragikomöödilise nurga alt võttis kogu peog-teeb-emaga-lapsi teemat. Siis tuli mängu Sigmund, Sigmund Freud, kes lõi Oidipuse kompleksi.

Puhas tõsieluline tsirkus ju! Kogu meie elu ongi üks paras pidu ja pillerkaar tegelikult, miks meist nii vähesed seda näevad siis?

Me õpime ja töötame ka sellepärast, et meil oleks rohkem võimalusi elust rõõmu tunda. Ühel või teisel viisil. No on vaja siis ületunde teha ja üle töötada, nii et rõõmustlemiseks üldse aega ei jää? Mõtlen, et teen avansiks ka sutsu tööd, ja siis ei pane tähelegi, kuidas minust hakkab tasapisi, iseenesele teadmatult, töönarkomaan saama, sest ma olen nii haaratud mõttest, et mida rohkem, seda uhke. Tasakaal, people, tasakaal...

Murdeealise mentaliteet

Ehk imaginery audiency olemasolu. Ehk egotsentrism W. Dennise järgi. Pluss arusaam, et minuga küll midagi halba ei juhtu, teistega juhtub. Mina olen mingil määral ikka õnnesärgis sündinud. Puhas lollus.

Ma olen seda juba aegade algusest teadnud, et see on rumalus, nii ju olla ei saa, aga siiski, nagu pubekas, jääb alles see tilluke iva mu ajus, mis ütleb tasakesi: "aga mis siis, kui see kujutletav publik polegi kujutletav, et mil ongi mingi õnnetähe jura juures?" Sellise mõtte peale ma tean KA, et lollakas olen, kui oma aju usun. Nädsa, siiski noh.

Miks see mõte mind piinama on hakanud? Sest paar päeva tagasi ma kukkusin ühes aines läbi. Olgu, ma oleksin nõus selle uuesti võtma, kui mul parasjagu sel aastal soovi bakalaureust lõpetada ei oleks. Taga targemaks - see õppejõud loeb oma aineid üle aasta! Nii et kokkuvõttes pean ma oma bakat tegema viis aastat. No ei. Eriti halb variant, kuna ma ju maksan ka veel oma õppimise eest. Praeguseks on pangalaen 90 000 krooni ehk 5769,2 eurot. Jama ju.

Okei. Tegeliukult on ju suva ka, ma võin need kaks aastat millegagi ära sisustada ja siis selle ühe aine eest maksta umbes 1000 krooni lisaks ja alles SIIS lõpetada. koos mingite võõrastega. Siis kui minu kursakad magistrit lõpetavad saan mina bakaga maha. No sellisel juhul on mul ikka võrdlemisi väiksem võimalus üldse magistrisse edasi minna. huvitav. On siis?

Igatahes, mida ma saaksin teha selle kahe aasta jooksul? Mõlemal suvel läheksin Ameerika Ühendriikidesse tööle muidugi. Raamatumüük. SW, ilmselgelt. Nii, siis peaksin suurema tõenäosusega ikkagi eestis olema, sest koosolekutel on vaja käia. AGA paarinädalastel reisidel võiksin ma ikka käia. Või kuu pikkustel. Oleneb kohast. Ühesõnaga - ma mõtlen maailmaränduri elukutsest.

Otsa olen ma ammu lahti teinud - 2008 suvi - Mariga Itaaliasse ja tagasi hääletamine. Kokku läbisime seitse riiki. Järgmise aasta aprillis autoga Hollandisse - kuus riiki. Järgmise aasta novembris - Iirimaa, läbitud riike peale Eesti veel kaks - Londonis oli lendudelt ümberistumine. Järgmine ja praegune aasta, 2011, lähen uuesti jaanuari ja veebruarikuu vahetumisel Iirimaale, märtsiks on mul Norra lennupiletid ostetud ja suveks on mul USA viisa juba kinni makstud. Mul reisimisega kogemusi on ühesõnaga. Miks mitte võtta kaks aastat puhast reisimist ette? Kust ma raha saan? Vot - tilk tõrva meepotis. Igakuine tilluke pension ei toidaks mind ilmaski ära. Couchsurfing? Kuu aega? Kaks ööd iga inimese juures? Jah, vb esimese kuu peaksin vastu, siis hakkaks üle viskama, et paigal ei saa oldud. Inimesi õpiks küll seevastu hästi tundma. Ja keeli õpiks tõenäoliselt juurde. Lahe oleks ju. Lähen näiteks Edinburghi klienditeenindajaks kaheks kuuks. Ilus. Sealt edasi Oslosse. Samal ajal reisikiru kirjutades ja iga poole aasta tagant raamatut välja andes. Pole haridust vajagi!

Nii palju alternatiive on igavale ja mallielule. Miks mitte neid kasutada? Kas need põhjused, mis sellise elu eiramiseks nüüd pähe hüppavad on tõesti põhjused, või lihtlabased vabandused?