Lahe on siin. Hakkab sära silmadesse tagasi tulema, kui tean, et koduni on jäänud ainult paar päeva, ja esimese palgani ainult kuu aega. See saab olema selline summa, et ma võin poodi minna ja endale mõtlemata asju osta. Räme. Nii kuradima lahe.
Töö iseenesest on ka lahe. Ma olen klienditeenindaja, jooksen saali peal ringi viin inimestele kohvi või teed ja siis koristan laudu ja katan neid kohe uuesti ja aeg-ajalt pesen ka nõusid. Inimesed, kellega ma koos töötan on ka sigalahedad. Tavaliselt olen koos ühe Sinnövaga, mingi 25-aastane piff, kes hullult bossib ringi ja õpib ka õpetajaks ja on veider. Meil pole just kõige parem klapp, aga halb ka pole.
Siin on üks väikest kasvu Pakistani tüüp, kes nõusid peseb. Töötab nii meie hommikuses vahetuses (5.30 - 13.30) ja siis õhtuses vahetuses ka (16.30 - 02.00) ja seda selleks, et kasvatada naist (Leedukas) ja kolme last, sest naine ise ei viitsi tööl käia. On elu noh. Ega ta iga päev koju ei jõuagi, magab hotelli fuajees vms. Ja siis kõvatab iga tšikki töö juures, mind ka. Haha!
Aga ülejäänud on lahedad, nendega saab lõõpida. Hiinakas, koos minuga saali peal või nõudepesus, homokas, kes on nagu meie ülemus ja rootsi kokk, ka tore ja mõistev inimene. Kuigi nad kõik on omaette kiiksuga. Naisterahvad.
Ütlesid mulle ükspäev, et neile ei meeldi rumalad inimesed, hihihihihii! Nagu nad ise jubedamad ajuhiiglased oleksid! Isegi housekeeping on jamalt lahe. Kõik on portugaallased, keskealised niased, lõbusad. Kõik irvitavad alatasa millegi üle.
Lahe ikka. Aga ilge jama on see, et kui tööpäev läbi saab, siis on vaja jälle mõelda, et kuhu siis täna ööseks öömajale saab. Couchsurfing eksole. No EGA ikka pole ka Oslos suuremat couchsurfingut!
Meil oli vaja 2 nädalat couchsurfida. Nonii! Saatsin siis sutsu üle viiekümne (50 jah!) requesti välja, sest natuke nagu kogemust oli, et ega nad väga ei taha mind vastu võtta, igatahes neist viiekümnest vastas üleüldse kokku mulle ainut 10! Kellest KOLM meid vastu võtsid. KOLM VIIEKÜMNEST! Kellest KÕIK olid välismaalased! Haah! Waleslane, koreakas ja leedukas. Õnneks oleme saanud ka oma tulevases korteris öid veeta. Oi pagan, kus on kammajaa, selliseid haigeid vahejuhtumeid on toimunud, purjust inimesed kukuvad brasiillase toa ukse pooleks ja siis hommikul ei mäleta midagi, kui võõras toas põrandal ärkab. Oi jummel... Veider elu on siis suurlinnas. 1,4 milionit inimest oslos, 5,6 miljonit Norras. (2010)
Meil on nii palju plaane. Raigol on, mina olen lihtsalt lükata-tõmmata, sest mul on elu parim aeg rändamiseks ja kusiganes töötamiseks-elamiseks. Kuigi on raskestiusutav, et me siia terveks eluks jääme, sest mina seda ei soosi väga, pole see siiski võimatu. Kui Norra süsteemide ja tavadega kohaneda, pole see küll midagi väga hullu. Natuke raske on. Kui sa pead ma asjade eest hullult hoolt kandma ja vaeva nägema, et seda kõike saavutada ja samal ajal norrakad ise, Norra bank, maksuamet ja politsei lihtsalt näkku panevad. KÕIK on nii aeglane, isegi pangaülekanded ühest pangast teise võtavad mingi 3 päeva aega. Inimesed ei usalda üksteist mitte üldse, kõik, mis vähegi annab, tehakse viie erineva lepinguga ja kui neid koha peal ei tehta, vaid saadetakse veel e-kirjana, siis võtab iga asi kolm korda rohkem aega, jeesus maria küll, kui rahaga on kiire ja elutähtis, siis no mida seavittu sa tavainimene oma nõmetsemisega VEEL näkku paned?
Igatahes, kohe-kohe, nela päeva pärast on kodu ka olemas ja siis pole enam mingeid väga suuri muresid.
Huvitav jah, kuidas asjad mu elus on kohad vahetanud. See, mis enne esikohal oli, on nüüd neljandale kohale langenud ja nii.
Aga mulle väga meeldib, ma arvan, et pole oma otsuste tegemisega väga eksinud.
