Ilu

Täna tulin tagasi norra pärast kaht nädalat puhkust eestis. Tulin oma tavalist teed mööda ja siis vaatasin, et oh, nädsa, see tore väike tehisojake, mis mulle nii väga meeldis alles kuu aega tagasi.... NO MIDA! SEE nüüd küll ilus pole ju! oli mu esimene rektsioon, kui ma seda nägin.

Perspektiivid on jälle paika nihkunud mõneks ajaks, kui eestist tagasi tulla.

See loll tehisoja on tehtud ilu meenutamaks. "Vaadake kõik kui looduslähedane!" Jajah! Kole oli. Eestis oli ilus roheline muru ja metsik hein ja vesi ja värki ja keegi ei kontrollinud selle voolamise kulgu ega heinakõrre pikkust või kasvusuunda nagu siin, nõmedas suurlinnas. Ma ei teagi, kas see on suurlinn või mitte, aga minu jaoks kohe kindlasti on. Halb koht on linn.

Välismaalane

Vähemalt selle olen ma välismaal elades selgeks saanud, et lõppude lõpuks ootan ma ikka koju tagasi. Eesti armsad kruusateed, augustikuu kasteniiske muru maja taga, jalgrattaga 4 km sõites, jõuad sõbranna juurde, paned samal ajal aastast aastasse tähele, kuidfas puud selle tee ääres kasvavad. Saun tiigi ääres, kus saad vabalt paljalt ringi taielda, pole hilngelistki lähedal. Ja mis kõige olulisem - kodukant ja eesti keel. Emakeel. Ilus keel.

Mäletan, kui olin tatt, käisin metsa all sinililli taga ajamas ja korjasin neid alati terve sülemi ja siis kui nad kahe tunni pärast nii närtsinud olid, siis ma olin kurb. Aga ega see naiste loogikat ei takista, ma jätkasin mitmeid aastaid samas vaimus. Iga kord lootes, et ehk nad seekord närtsivad aeglasemalt.

Kiikusin ja laulsin päikesele kiidulaule. Aitäh, et ta muru kasvama paneb a mulle näkku soojust paiskab jne. Normaalne vääks olin nah!