Ma olen hakanud regulaarselt öösiti ärkama. Alati kell kolm. Umbes. Ärgates on mu pea paksul mõtteid ja ideid täis. Praegu, kui ma oma šamanismiteooria referaati tegema püeaks, ei suuda ma imestamist lõpetada selle koha pealt, kui paju mu perspektiivid muutunud on kahe viimase aasta jooksul. Kui palju ma ise muutunud olen. Eks see käib kasvamise ja arenemise juurde. Sel juhul ei saa ma aru, kuidas mõni inimene oma põhimõtetesse toppama jääb. Ta on miski enda jaoks valmis mõelnud ja siis ei mõtlegi selle peale enne, kui näiteks tema kahekümne natukeaastane ta selle peale uuesti mõtlema paneb.
Alguses ei jaga lapsevanem üldse matsu välja, ja taob vähemalt kolm korda oma oma arvamust/teadmist nagu lapsele pähe nagu õpitud teadmist, et linnud lendavad. Alles pärast kolmandat korda (kui veab) hakkab lapsevanem mõtlema, et oot-oot... Aga kanad, haned, metsised, emud on ka ju linnud, aga nemad otseselt ei lenda jah... Kassanäe, ON võimalik teistmoodi arvata. Tegelikult on suur õnn, kui lõpuks mõistetakse, et kanad on linnud, sest mõne inimese jaoks on nad lihtsalt koduloomad, kes järelikult ei puutu üldse asjasse ja ei vääri tähelepanu, mis sest et nad on toiduahela VÄGA oluline lüli.
Mu point seineb selles, et mingi aja pärast last ei huvitagi enam, mida lapsevanem talle selgeks tahab teha. Mingi hetk saab laps aru, et see on tema elu, ja mõne otsuse koha pealt ei ole vaja lapsevanema jaoks elada ennekõike. Las ta pettub, kui ma ülikoolis hakkama ei saa, las ta pettub, kui ma ükskord rämeda joomisega vahele jään. In the end on ta ikka õnnelik, KUI ma lõppude lõpuks õnnelik ja oma eluga rahul olen. Sest minu ambitsioonid on minu omad, ei tohi olla tema omad. Ja tema teab seda, ta lihtsalt peab sellega leppima, et vasti saab ta laps ka seda teadma.
No comments:
Post a Comment