Ilu

Täna tulin tagasi norra pärast kaht nädalat puhkust eestis. Tulin oma tavalist teed mööda ja siis vaatasin, et oh, nädsa, see tore väike tehisojake, mis mulle nii väga meeldis alles kuu aega tagasi.... NO MIDA! SEE nüüd küll ilus pole ju! oli mu esimene rektsioon, kui ma seda nägin.

Perspektiivid on jälle paika nihkunud mõneks ajaks, kui eestist tagasi tulla.

See loll tehisoja on tehtud ilu meenutamaks. "Vaadake kõik kui looduslähedane!" Jajah! Kole oli. Eestis oli ilus roheline muru ja metsik hein ja vesi ja värki ja keegi ei kontrollinud selle voolamise kulgu ega heinakõrre pikkust või kasvusuunda nagu siin, nõmedas suurlinnas. Ma ei teagi, kas see on suurlinn või mitte, aga minu jaoks kohe kindlasti on. Halb koht on linn.

Välismaalane

Vähemalt selle olen ma välismaal elades selgeks saanud, et lõppude lõpuks ootan ma ikka koju tagasi. Eesti armsad kruusateed, augustikuu kasteniiske muru maja taga, jalgrattaga 4 km sõites, jõuad sõbranna juurde, paned samal ajal aastast aastasse tähele, kuidfas puud selle tee ääres kasvavad. Saun tiigi ääres, kus saad vabalt paljalt ringi taielda, pole hilngelistki lähedal. Ja mis kõige olulisem - kodukant ja eesti keel. Emakeel. Ilus keel.

Mäletan, kui olin tatt, käisin metsa all sinililli taga ajamas ja korjasin neid alati terve sülemi ja siis kui nad kahe tunni pärast nii närtsinud olid, siis ma olin kurb. Aga ega see naiste loogikat ei takista, ma jätkasin mitmeid aastaid samas vaimus. Iga kord lootes, et ehk nad seekord närtsivad aeglasemalt.

Kiikusin ja laulsin päikesele kiidulaule. Aitäh, et ta muru kasvama paneb a mulle näkku soojust paiskab jne. Normaalne vääks olin nah!

Koduigatsus

Norra üllatab meid pidevalt oma veidrustega. Tax office: "me ei saa selle töölepinguga midagi peale hakata, sest see on vanem kui kaks nädalat, me ei aksepteeri vanemaid lepinguid kui kaks nädalat, see siin on kuu aega vana." No mida? Ma olen juba nii harjunud, et sellised jobudused võivad juhtuda, et ma lihtsalt küsisin, mida ma siis nüüd tegema pean? Nõmedad reeglid ja seadused.

Õnneks saan ma nüüd kümnendal novembril oma esimese palga, mis peaks olema SUUR. Jippii!

Muidugi on ka kõik inimesed, kes meiega siin korteris elavad, SUPERnõmedad. Leedukas - eriti lohakas ja nõme mees, hispaania piff - nipsakas. Rootslane - ülbe, miski teda ei koti ja EI korista enda tagant. Meie viriseme iga asja üle. Ma ei jõua oodata, mil me siit nõmedast korterist minema saame, kuigi see asukoht on lihtsalt super!

Mõned päevad tagasi sain ma tõelist igatsust sõprade, pere ja kodu järgi tunda. No mul pole siin lollis riigis ühtegi tõelist sõpra. Mingid tuttavad on aga ega ma nendega kokku saada küll ei viitsi ega taha kunagi, pigem hängin oma arvutiga ja miilustan insuliiniga. KÕIK nõuab raha siin, nii et isegi linnaliini bussiga üle ühe korra on liiga kulukas. Üks pilet on 60 eesti krooni, lahe.

Töö juures sain ma muidugi noomida, et ma pean kiiremini töötama, kuigi tööd õieti pole, aga "you have to be faster!" Fuck off, ma teen jumala head tööd! Heh. Mõni aeg pärast seda "faster!" kommentaari oma ülemuselt sain ma veel oa ülemuse ülemuselt, ehk hotelli direktorilt kiita, et mingid suvakad kliendid olla talle kiitnud seda suurepärast inglise keelt kõnelevat ettekandjat. Küll ta on ikka tore. HAAHHH! Näri seda, ülemus, MINA sain kiita, aga tema oma lollaka lesbilise soengu ja võltsi naeratusega ning allavajunud pupilliga pole raudselt KUNAGI niiviisi kiita saanud! Okei, vb on ka , aga mina sain ka-aa! Ja veel nii ruttu, ma olen töötanud kuu aega siiani. Nii et VERY NICE.

Muidugi vanaema ka! Kontrollib, kas ma ikka õpin ka. Helistab. Ja siis teatab, et need nõmedad elupuud,mis ma talle viisin sinna, et neilie kõigile on ta pannud lastelaste nimed. Puid on kaheksa, nagu ka lapselapsi. AGA kaks vanemat poissi on asendatud kahe noorima poisi nimega. Olgu, misiganes süsteem sulle sobib, vanaema. Tegelikult on tore temast vahepeal ikka kuulda ka ja tema lilledest. Vot NII väga igatsen kodu järgi.

Elu edenemine.

On 25. september ja mul oli täna viies tööpäev. Mul on väga hea meel, ma olen roppu moodi väsinud ja kodus ööbimisest pole veel juttugi. Tänaval jookseb hunnikute viisi jalkafänne, kes parasjagu ühe või teise tiimi võtu tähistavad, aga savi kah, juua võib ka siis, kui kodumeeskond ei võtnud.

Lahe on siin. Hakkab sära silmadesse tagasi tulema, kui tean, et koduni on jäänud ainult paar päeva, ja esimese palgani ainult kuu aega. See saab olema selline summa, et ma võin poodi minna ja endale mõtlemata asju osta. Räme. Nii kuradima lahe.

Töö iseenesest on ka lahe. Ma olen klienditeenindaja, jooksen saali peal ringi viin inimestele kohvi või teed ja siis koristan laudu ja katan neid kohe uuesti ja aeg-ajalt pesen ka nõusid. Inimesed, kellega ma koos töötan on ka sigalahedad. Tavaliselt olen koos ühe Sinnövaga, mingi 25-aastane piff, kes hullult bossib ringi ja õpib ka õpetajaks ja on veider. Meil pole just kõige parem klapp, aga halb ka pole.

Siin on üks väikest kasvu Pakistani tüüp, kes nõusid peseb. Töötab nii meie hommikuses vahetuses (5.30 - 13.30) ja siis õhtuses vahetuses ka (16.30 - 02.00) ja seda selleks, et kasvatada naist (Leedukas) ja kolme last, sest naine ise ei viitsi tööl käia. On elu noh. Ega ta iga päev koju ei jõuagi, magab hotelli fuajees vms. Ja siis kõvatab iga tšikki töö juures, mind ka. Haha!

Aga ülejäänud on lahedad, nendega saab lõõpida. Hiinakas, koos minuga saali peal või nõudepesus, homokas, kes on nagu meie ülemus ja rootsi kokk, ka tore ja mõistev inimene. Kuigi nad kõik on omaette kiiksuga. Naisterahvad.

Ütlesid mulle ükspäev, et neile ei meeldi rumalad inimesed, hihihihihii! Nagu nad ise jubedamad ajuhiiglased oleksid! Isegi housekeeping on jamalt lahe. Kõik on portugaallased, keskealised niased, lõbusad. Kõik irvitavad alatasa millegi üle.

Lahe ikka. Aga ilge jama on see, et kui tööpäev läbi saab, siis on vaja jälle mõelda, et kuhu siis täna ööseks öömajale saab. Couchsurfing eksole. No EGA ikka pole ka Oslos suuremat couchsurfingut!

Meil oli vaja 2 nädalat couchsurfida. Nonii! Saatsin siis sutsu üle viiekümne (50 jah!) requesti välja, sest natuke nagu kogemust oli, et ega nad väga ei taha mind vastu võtta, igatahes neist viiekümnest vastas üleüldse kokku mulle ainut 10! Kellest KOLM meid vastu võtsid. KOLM VIIEKÜMNEST! Kellest KÕIK olid välismaalased! Haah! Waleslane, koreakas ja leedukas. Õnneks oleme saanud ka oma tulevases korteris öid veeta. Oi pagan, kus on kammajaa, selliseid haigeid vahejuhtumeid on toimunud, purjust inimesed kukuvad brasiillase toa ukse pooleks ja siis hommikul ei mäleta midagi, kui võõras toas põrandal ärkab. Oi jummel... Veider elu on siis suurlinnas. 1,4 milionit inimest oslos, 5,6 miljonit Norras. (2010)

Meil on nii palju plaane. Raigol on, mina olen lihtsalt lükata-tõmmata, sest mul on elu parim aeg rändamiseks ja kusiganes töötamiseks-elamiseks. Kuigi on raskestiusutav, et me siia terveks eluks jääme, sest mina seda ei soosi väga, pole see siiski võimatu. Kui Norra süsteemide ja tavadega kohaneda, pole see küll midagi väga hullu. Natuke raske on. Kui sa pead ma asjade eest hullult hoolt kandma ja vaeva nägema, et seda kõike saavutada ja samal ajal norrakad ise, Norra bank, maksuamet ja politsei lihtsalt näkku panevad. KÕIK on nii aeglane, isegi pangaülekanded ühest pangast teise võtavad mingi 3 päeva aega. Inimesed ei usalda üksteist mitte üldse, kõik, mis vähegi annab, tehakse viie erineva lepinguga ja kui neid koha peal ei tehta, vaid saadetakse veel e-kirjana, siis võtab iga asi kolm korda rohkem aega, jeesus maria küll, kui rahaga on kiire ja elutähtis, siis no mida seavittu sa tavainimene oma nõmetsemisega VEEL näkku paned?

Igatahes, kohe-kohe, nela päeva pärast on kodu ka olemas ja siis pole enam mingeid väga suuri muresid.

Huvitav jah, kuidas asjad mu elus on kohad vahetanud. See, mis enne esikohal oli, on nüüd neljandale kohale langenud ja nii.

Aga mulle väga meeldib, ma arvan, et pole oma otsuste tegemisega väga eksinud.

Sitt ja pettus

Mu mõistus hakkab üles ütlema. Ma hakkan oma oskuses häid otsuseid teha kõvasti kahtlema. Sitt lugu ühesõnaga. Tööd pole, raha pole, usku iseendasse pole, lootus on ainus. Isegi ainus inimene, kellega suhelda, hakkab pingehetkedel üleliigsena tunduma. Või noh, tekib tunne, et mida põrgut MINA siin teen, tema elus elan, miks ma ise oma enda seatud rada pidi ei käi? Kas olekski pidanud raamatuid müüma minema sel suvel? Tegelikult mul ON hea meel, et ma ei läinud arvestades seda kuradima päikest ja siis kohe-kohe tulevat USAkate maksujõuetust hahaa, on neil jee siis raamatuid vaja osta. Then again - hariduseteemalised raamatud, mis on tõesti head, peaksid sellegipoolest popid olema. Mis iganes.

Ma ei teinud valesti, et ma Norra tulin, mis sest, et praegu raske on. Ja raske on ka ainult selle lolli Stavangeri muti pärast. On ikka sitavikat, raisk! Kui ta paari päevaga nüüd raha üle ei saada, on ta automaatselt Raigole mingi 65 000 NOKi võlgu ja selle raha saab R nii või teisiti kätte, ainus jama on selles, et kui asi pikele venib - kohtud ja sundpankrotistamine ja muu jura, siis venib see kuni poole aasta pikkuseks protsessiks aga niikaua ei saa meie kuidagi Oslos edasi olla, sest raha lihtsalt reaalselt ole enam. 500 NOKi ei tea kui kauaks. Noh, minu 200 EURi tuleb ka varsti, aga ega sellestki suurt kasu siis pole, heal juhulö saab lennupiletid osta. Lahe. Siis peamegi minu vanaema juurde kolima igaveseks ajaks :D Ja siis lootma, et inkasso mind sealt üles ei leia, sest ma olen TÜ-le ka praeguse seisuga ju 900 EURi võlgu. Hahaa! Aga kui kõik hästi läheb, on minu sünnipäevaks KÕIK võlad kadunud. Naiss jah. KURADI MUTT NOH!

KÕIK kannatab tema pärast. Seepärast, et ta otsustas iga kuu 1000 NOKi Raigolt varastada. No kuidas saab keegi end nii odavalt müüa? Üldse, kas teise inimese tagant varastamine ei tekita piisavalt süümekaid, et seda mitte kunagi enam uuesti teha. See on ju alatu, kole, võigas. "Ma laenasin! HIHIHIHIII!" Jajah. Laenasid sa jee. Mulle käib nii pinda et meie ühiskonnas nii palju valskust on. Ja isegi selliste inimeste seas nagu sotsiaaltöötajad. Mõni neist varastab perekonna tagant sotsiaaltoetust ja toitekaotus pensioni, mis sest, et peres on mingi viis last ja need peavad kartulikoorinärima, sest see konkreetne SOTSIAALtöötaja tahtis tavalise šokolaadi asemel endale trühvleid lubada. Käige perse inimesed, kes te värdjad olete. Pange end teiste olukorda, mis tunne mul oleks, kui ma saan korra päevas süüa ja siis ka ainult viilu leiba, heal juhul lonksu tilgastanud piima ja toorest kartulit ning vahepalad koosnevad ajalehepaberist, sest väikese lapse organism ei saa igapäevatoidust vajalikke mineraale kätte. Ahvid, raisk. Või et ma ei saa endale lubada oma lapsega kokku saamist, sest mu ülemus varastab mu tagant ja ei maksa õigeaegselt ja kohustab mind ebaloogilisteks asjadeks. Miks pean mina, hindu, ohvedama oma lapse elu noortelaagris, kui siinsete norrakate mentaliteet lubab neil enestel oma elu halvaks teha. Mis asja? Riigisisene korruptsioon, mis mind üldse ei puuduta, nõuab minu kahe lapse elu laagris, kus mingi hull norralane otsustas "maailma parandada". Lollakate omakohus. Oma ninaotsast kaugemale ei näe ja siis on härga täis teisi järsku aidata. Tere hommikust, tõesõna, tulist sitta teile kõrva!

Nojah, ja kui mina nii tark olen, miks ma midagi ei tee? Mis see kõik minu kommenteerida üldse on? Ahh... Demokraatia, jess! Ma lähen hoopis ujuma ja üritan Raigole toeks olla, sest siin praegu, on temal kõige raskem. Hunnik vastutust ja mitte üldse raha. Hah. Elu iroonia. Peaks ükspäev ikka Tammsaaret lugema hakkama. "Tõde ja Õigus" tundub NII isuäratav ja õige pealkiri.

19.07.2011

Helistan koju, et pärida, kuidas läheb ja siis emem teatab, nagu muuseas, et pole midagi erilist, nii nagu ikka... Joonas astus kirve jalga ja... Noh, kui tööd peab tegema, siis leiab ikka mingi põhjuse, miks mitte seda teha. NO SELGE. Kaval poiss siis, astub endale kasvõi kirve jalga eksole, hahaa!

Neil on kodus parmud ja sääsed ja jube palavus. Haa! Mul on hea tuuleke, mõnus päike, parajalt vihma ja lendavaid värdjaid pole ollagi. Ainult mingid hiigelmardikad müttavad mööda korteripõrandat ringi. Naiss.

Mul pole ikka veel tööd. Olen otsinud kuu aega. Tore. MIS raha eest ma oma TÜ arve maksan?200 euri ja siis 900 euri? Ei maksagi, kukuks õige välja? J.A.H!

Raigo ja minu vahel on kõik ilusti, ma kipun aeg-ajalt lihtsalt liiga palju mõtlema. Mida muud mul siis teha on, kui mitte mõelda! -.-

Kjedelig. (Igav.)

See suur maja, keset pilti, on koht, kus ma praegu elan. Sinise rõduga korter, kõige alumine rõdu (3. korrus) ja vasakult teine rõdu, mis paistab. Lahe font.

Norra kunni kodu. Armas onju. Päris ongi! Keset linna, on mingi suur park, mille keskel on kandiline kuningapalee, kus sees istub mees, kes ütleb, et madalaim maksu määr on 36%. Selline mees!