No selleks ajaks olin ma iseennast veennud, et mul on nii deprekas kui ka buliimia. Ma olin isegi end paar korda oksendama sundinud. Lahe. Kuna mulle öeldi, mis ma (VÕIB-OLLA) olin, arvasin ma , et ma peangi nüüd niiviisi käituma. Sellest tuli siis see depressiivsus ja pidev, maniakaalne mõtlemine toidule. Kuradi keeruline oli. Enam ei saanud õppida ega normaalset seltsielugi elada.
IGA õhtu oli vaja väljas käia. Niisama. ILGELT jooma ja lõbutsema minna oli vaja. KUI narr, tagantjärgi mõeldes. Nojah.
Igatahes, ma hakkasin siis antidepressante sööma. Kolme erinevat sorti sõin selle... pooleteise(?) aasta jooksul. Kuni mul sel sügisel järsku plahvatas, et no mida kuradit ma siin edvistan, see kõik on mul ajus kinni ja tegelikult on deprekas ainult teisipidi mõtlemine ja buliimia, kui haigus on ka aju vingerpuss, mis sunnib meid võtma midagi haigusena, miss TEGELIKULT on aju möödalastk. Diabeet on haigus, kuna sinna ma ei saa ise mitte kui midagi parata. Füüsiline viga, mida ei anna parandada.
Ühesõnaga, ma otsustasin mingi hetk, et ma enam ei ole haige, ja enam ma oma psühhoterapeudi juurde ja psühholoogi juurde ei lähe. Siiani pole läinud. Aastapikkusest käimisest küll! Sel hetkel lõpetasin ma ka depressantide söömise.
Nüüd, umbes pool aastat hiljem, saan ma aru, et jah, polnud neid depressante vaja, saan ise hakkama kui tahan.
Kuni tänaseni.
Läksin Mirjamile kooli järgi ja siis poest läbi, kus Mirjam banaani ostis ja üht kohe autos sööma hakkas. Mulle meeldivad banaanid ja kunagi pole nende lõhnaga kui sellisega probleeme olnd, aga täna pidin ma lausa oksele hakkama! Miskipärast häiris mind selle lõhn ja olek NII palju! Siis hakkasin mõtlema, et kuram, ma pole ju Iirimaalt tagasi tulles korralikult söönudki enam, sest raha pole ja ei viitsi ka nagu ise midagi meisterdada. Kogused, mis ma söön on ka mingi poole võrra vähemalt kahanenud. Ma tunnen julma süüd, kui ma natuke liialt söön või valel ajal. Igatahes. Kas mul võib nüüd toitumishäire tekkimas olla? Täitsa jama. Tore oleks jah suts kaalu kaotada, aga ega see nüüd nii eluliselt tähtis pole, et kogu aeg millegi kallal obsessida.
Kõige nõmedam on see, et ainult mina tean sellest ju. Keegi ei oska seda kõrvalt näha. Täna küsisin emme käest, kas ma olen ikka julmalt paksuks läinud viimasel ajal, eks ole? Emme vaatas mind suurte silmadega ja ütles, et tema küll midagi aru ei saa, et kust ma nüüd järsku sellise asjaga lagedale tulen? Siiralt imestas kohe. Ma imestasin ikka heaga vastu, et mis asja, kas sa ei märka, kui paksuks mu SILMALAUD isegi läinud on?
Issa ristike noh! Praegu vaatan, et pluus, mis mul seljas on, on ikka liiga liibuv mu jaoks (number on õige ja ei liibu ta midagi, kui ainult rinna ümbert, kus peabki ja alati on liibunud). Ja siis vaatan, et need käised on igatahes küll umbes kaks cm lõdvemalt mu käte ümber kui kunagi varem.
MIDA KURADIT?
Ma olen hakanud toidu üle obsessima sellest ajast saati, kui ma Iirimaal selle esimese fish and chips'i lõunasöögiks sõin. See oli ilmselgelt mingi 100 grammi kohta 100 grammi rasva, aga šiitaks maitsev. Pärast seda pole mul raha olnud tervislikult süüa, või noh, üldse süüa. Jama. Mul on selline tunne, et ma ei tohiks kodust lahkuda, kuna ma olen nii kole. Ma olen näost paks. Ei aita ka see, et ma TEAN, et paksud inimesed ei ole koledad. Inimene ise teeb end koledaks. Aga ma tahan ideaalne olla. Jama.
Ja noh, ma ju tean, et kogu see jutt tuleb mu värdjast ajust! Ja et ma mõtlen selle kõik enda jaoks välja.
MIDA mõtles see endokrinoloog, kui ta mulle nii julmalt näkku prantsatas teadmise, et mu vaimne tervis on vildakas. SELLEST ajas polegi ma muule mõelnud kui oma välimusele. Ma üritan tõrjuda ja tegeleda mõtetega, mida tegelikult olemaski pole. Kui ma suudaksin oma energiat millelegi kasulikule nii palju rakendada, kui mõttetuste üle muretsemisele, siis ma oleksin maailma kuninganna. Ausalt.
Persse see muretsemine! Hakka elama, Pollyanna!
No comments:
Post a Comment