Kogemus-pogemus

Tihedaks läheb see enda otsimise rada. Otsin juba aastaid, ikka ei leia. Tegelikult, kas ma tahangi leida? Ma arvan, et seda ma teen - otsin õiget kohta - aga tegelikult meeldib mulle hoopis see mäng, otsimine ise. Tõenäoliselt nii ongi. Et teada, kuhu lõplikult maanduda, tuleb enne teised kohad üle vaadata, eks ole, et hiljem midagi kripeldama ei jääks, et saaks iga hetke nautida, mis parasjagu käsil on. Kus ma enam nii väga reisida saan, kui lapsed olemas on. Siis hakkan ma mõtlema muudele asjadele. Peaksin. Aga selleks peavad olema kõik hädavajalikud asjad tehtud. Rännakud kirjas, suvel raamatud müüdud. Et kogemus koguneks! Hahaa!

Kas ülikooliaastad ongi kogemuste saamiseks? Küllap vist, sest kui nominaalajal lõpetada oma õpingud 3o EAP-d semestris, jääb semestri sisse niiiii palju vaba aega, et isegi Mirjamil hakkaks igav.

Jah, küllap siis loetaksegi seda suureks kasvamiseks, et küll juba täisealisel lapsel on aeg iseseisvuda. Mitte ainult füüsiliselt suureks, vaid ka vaimult.

Let us go then!

Mis ma siis enam muretsen ja pabistan. Kõik peabki juhtuma, mis juhtub ja toimub. Ma analüüsin üle. Nagu mulle juba mitmeid kordi öeldud on - sa mõtled liiga palju. Varem suhtusin sellese, et WTF, kuidas saab inimene liiga palju mõelda, nüüd hakkan arvama, et äkki see polegi kõige vääram asi, mida öelda.

Eks kogemus näita.