Istun oma kaheteistkümnekorruselise maja kolmanda korruse kahetoalisese korteri rõdul ja vaatan mägesid, mis kihiti aina kaugemale ulatuvad ja paksult majasid täis on ehitatud (nii ühe kui ka viieteistkorruselisi) ning mõtlen Eestimaast. Õigemini asjade väärtustamisest. Enam ei paku need totakad mäed mulle üldsegi nii suurt huvi ega rahuldust kui varem, nüüd tõmbab iga päevaga aina rohkem tagasi kodu. Isegi lihtlabasest eestimaast piisaks, sest eesti keele puudumine on raskem kui oskaks arvata.
Ükspäev pidin rõõmust lakke hüppama, kui raamatukogus üks tüdruk meilt järsku küsis, kas me eesti keelt räägime. Jupikese sai temaga vesteldud, enne kui üks Norra vanatädi sosinal kurjustama kukkus, et tema ei saa nüüd siis keskenduda. Nojah.
Ja täna kohtasime üht soomlast! Vau! Jälle tekkis hetkeks kodusem tunne. Raigo rääkis temaga usinasti soome keeles ja mina kuulasin silmad krõllis. Mõhkugi ei mõistnud. Siis selgus, et mees korjas ka teenistuseväliselt pudeleid. No miks mitte, kui siin tühi taara 1 NOK/tk maksab. Isegi kogume, et kui nälg ootamatult näpistama peaks.
Täna selgus, kui kuradi õnnelik ma olema pean, et ma üldse sellist kogemust endale lubada saan nagu Norras elamine, vahet pole kui ajutiselt. Ma poleks ise elu sees siia tuldud saanud, elama. Kõige selle eest pean ma AINULT Raigot tänama. Kust kuradima kohast olekin ma võtnud 1500 euri, et endale kõige odavam elamine saada ja siis veel taskuraha, et esimene kuu aega, või kaks, enne palgapäeva tööd otsides ära elada. MITTE kuskilt. Aitäh talle. Ausõna aitäh, aga oskaks ma siis oma tänu kuidagi väljendada. Ei. Ei oska. Õpi veel, Kadri. Kui ma kurat, ainult töö veel leiaks. Mu rahamured oleksid kadunud. Eriti kui ma veel mõned head aastad ikka siin töötaksin. MINUL poleks seda raha enam kuhugi lõpuks panna, ma elaksin nagu kuningakass! Noh, Eestis. Aga seda enam kui meid kaks on, kes mõlemad kasvõi miinimumpalka teeniksime.
Raigo ültes, et kõrgharidus teenib siin juba kõvasti palgalisa vms. Kui ma oma erialal töötaksin. Sotsiaaltöö. Ainult Norra keelt on vaja teada sel juhul. Pole väga raske ära õppida ma arvan, natuke vaeva on ka ikka vaja näha, aga kui elada veel sellekeelses keskonnas, no millest me räägime. 30 000 EEKi igakuiselt rohkem, on selle ehk isegi ära teeninud. Siis ma saaksin tõesti siin koolis kuskil juba sotsiaalpedagoog olla. Oi peekon, siis läheb juba ametialaseks terminoloogiaks ju! Hahaaa! Jama. Kas ma olen ka suures rahaahnuses valmis kõike tegema? Või on see see rumal kirglik nooruse elujõuline edasipüüdmise ja –jõudmise vajadus? Eneseteostus, vot, üks inimese esma- ja baasvajadustest.
Huvitav on meie omavaheline läbisaamine. Ma ei taha enam kuidagi uskuda, et see niisama armumisfaas on. Mingismõttes me käitume nagu juba päevinäinud paar ja no ilmselgelt see ka pole nii, muidu oleks mul ju täiesti savi, kui ta ruumi ilmub, aga ei, veel ei ole täitsa savi.
Meil on täitsa nigel seis praegu – raha pole ÜLDSE, internet tuleb alles homme (kuu aega oleme ilma olnud, isegi tööd pole kummalgi, et üldse midagi teha, niisiis me oleme kõvad kilomeetrid siis maha tatsanud), meil pole kellegi teisega rääkida olnud kui ainult teineteisega, kummalgi pole tööd olnud, nii et see pinge on ka kogu aeg kasvanud. Nii et me oleme kogu aeg olnud kasvava pinge olukorras, toeks ainult teine, aga me pole kordagi veel tülitsenud. Mingid sellised nn vaidlemised või asjad on olnud küll. Aga ega me kumbki ei taha pingeid juurde tekitada ja nii me vait püsime ja kasutame võimalust teineteise seltskonda nautida.
