Maailmarändur

Jube lahe on olla rahulikult vanaema juures, süüa pannkooki, juua kohvi, ja kuulata kosmoseteooriaid mingist raadiost. Vanaisaga. Ilma vanaemata tegelikult, sest kui Jõgevale jõudsin, tuli välja, et oi näe, vanaema on intensiivis hoopis, sest süda oli jälle rütmist välja läinud. Läksin külastasin teda haiglas, ajasin talle eluvaimu sisse ja kahe tunni pärast ütles õde, et nädsa siis, rütm ilusti olemas.

Ja nüüd ma siis loen oma seksikat raamatut. Inglise keeles. Ja jälle tuletab see keel end mulle meelde. Ma pidin ju alguses inglise keele õpetajaks õppima minema, aga ei saanud, sest eksamitulemusest jäi kaks punkti puudu, no on jama. Igatahes, ma õppisin keskkoolis eksami jaoks päris hoolikat omaarust, ja ma arvan,e t tegelikult a oskan seda täitsa hästi. Kaks aastat tagasi, kui ma teada sain, et ma ei saagi inglise keelt õppida, olin ma kindel, et noh, täitsa tühi vaev oli eksamiks nii palju energiat kulutada, aga näed – ei olnud. Praegu kulub nii marjaks ära!

Praegu on mul selle keelega niiiii palju pistmist, et hakka kasvõi arvama, et ma mingi grater purpose’i pärast seda nii hoolsalt õppisin. Inglismaal ja Iirimaal ütlesid inimesed,e t mu inglise keel on väga hea. No nende jaoks on igasugune purssimine „väga hea“ kuna nhad teavad, et see on minu jaoks võõrkeel, aga kui nad ise ka mingit keelt nii põhjalikult õpiksid, nagu Eestis inglise keelt, siis saaksid nad aru, et minu tase on ikka jamps ja väga sitt.

Kuigi, kui ma 2008 suvel Itaaliasse Mariga hääletasin, siis seal kohapeal oli inglise keele õpetaja, meesterahvas, kes meid couchsurfingu kaudu majutas, jube kehva inglise keele oskusega. Ta sai küll ilusti räägitud, aga tal oli grammatikavigu mitmeid ja HÄÄLDUS ei kannata üldse kommenteerimist.

Igathes, mul on inglise keelt vaja Iirimaal eriti, siis veel igalpool mujal välismaal – Norra, kuhu ma märtsis lähen ja USA, kuhu ma suvel lähen. Mulle nagu kukuksid sülle võimalused, mille üheks soodustavaks teguriks, lausa eelduseks on inglise keele oskus. Lahe! Nagu see praegune õpik – ma ei saaks ju seda lugeda, kui ma ei oskaks piisavalt hästi keelt. Paljud võivad öelda, et jah, ma oskan ka inglise keelt, aga eks sa proovi sellist teaduslikku jura 500 lehekülge lugeda ja meelde jätta, kui sa iga sõna pead tõlkima ja mõistatama, et mis see lause nüüd ikka tähendas. Jummala paljudel oli kognitiivses psühholoogias see probleem, et kohustuslikuks materjaliks olnud inglisekeelsed teaduslikud artiklid ei kannatanud lugemist, sest ei saadud aru lihtsalt. Isegi, kui ma iga sõna lauses eraldi ära tõlgin, e ipruugi ma lause sisust ikka aru saada, selleks, et mõista, peab võõrkeelt kohe täitsa hästi oskama. Kuradi hea, et Palamuse kool võimaldas sellisel tasemel inglise keelt õppida. Kujutage nüüd ette eks ole, et mul jääb ülikooli minemata seetõttu, et minu keskkool ei suutnud piisavalt head inglise keele õpetajat leida. No selline kool võib peapeal perse käia onju.

Huvitav on ka see, et vanaema juures pole internetti. See paks mulle väga hea olema, saan rahulikult õppida ilma, et mõttetuid mõtteid mõtleksin,e t saaks nüüd ometi facebooki minna. Aga ei. Iga natukese aja tagant avastan, et mõte on uidanud mitme Jõgeval elava sõbra peale, kelle juurde netti minna saaks. HALE. Mina oeln hale. Internetisõltlane. Jube... Palun abi! Kõrgharidus, aita!

Hullumaja on ka see, et poole aasta pärast olen ma elukutselt juba õpetaja. Väga hull! Ja kas minusugune on kompetentne? EI. Pärast selle õpiku läbitöötamist ehk olen rohkem, aga no ei, kindlasti mitte nii palju, et mina ja kohe täiskohaga õpetajaks hakatagi. Maakooli äkki tahetakse sotsiaalpedagoogi? Võiks ju proovida... J