Tuesday, November 1, 2011
Koduigatsus
Sunday, September 25, 2011
Elu edenemine.
Thursday, July 28, 2011
Sitt ja pettus
Tuesday, July 19, 2011
19.07.2011
Tuesday, July 12, 2011
Kjedelig. (Igav.)
Norra kunni kodu. Armas onju. Päris ongi! Keset linna, on mingi suur park, mille keskel on kandiline kuningapalee, kus sees istub mees, kes ütleb, et madalaim maksu määr on 36%. Selline mees!
12.07.11
Väike pilt Oslo ooperimajast. Me käisime ka seal jalutamas, pagana mölakas on. Huuh!
Nädal aega aeg edasi, muutusi pole. Välja arvatud see, et varsti-varsti peaksid ühed rahad jälle liikuma saama. Siis pole enam nälja- ja koduhäda nii suur. Suureks õnneks lubas emme kodust ka paki saata. Šokolaad, bussipilet, mp3-e laadija juhe, epilaator, kreem, valuvaigistid (sest mu hammas teeb jälle põrguvalu. Käisin hambaarstil, võttis mu käest 45 eurot aga korda ei saanud šiiittagi.) ja webcam äkki. Kui mahub. 5-10 kg on 6 eurot, pluss paki suurus, mingi 3 euri ja siis see šokolaadikuhja hunnik. Hihiii. Ei ole üldse NII kallis.
Nojah. Igatahes. Õpin siin tasapisi norra keelt. Han-he, hun-she, den-it. Ja naljakas sõna – skitt, mis tähendam mustust, hääldatakse nagu shit inglise keeles. Nils skitt. Hahaa.
Vakker – beautiful.
Ma saan iga päev mõne vastuse oma saadetud CV-dele. Eile oli kolm tükki, kus KÕIK ütlesid, et õppiga ma keel selgeks ja siis proovi KINDLASTI uuesti. Mh. Just tuli selline, kus teatas, et hakkavad intervjuudega augustis pihta ja siis äkki veab. Hmh. Mul on piinlik enda ja Raigo ja oma pere ees ja mul on seda kuradi raha vaja. Õppemaksu maksmiseks eksole. Adjø nå! (Head aega nüüd!)
Lahe oli ka see, et täna hommikul helistas vanaema ja esitas 34 küsimust ühe hingetõmbega. Kui ma küsisin, mis viga, ütles ta et jah, mul on õigus, raha kulub ju, ja pani ära. Vana inimene -.-
Tuesday, July 5, 2011
05.07
04.07.2011
Istun oma kaheteistkümnekorruselise maja kolmanda korruse kahetoalisese korteri rõdul ja vaatan mägesid, mis kihiti aina kaugemale ulatuvad ja paksult majasid täis on ehitatud (nii ühe kui ka viieteistkorruselisi) ning mõtlen Eestimaast. Õigemini asjade väärtustamisest. Enam ei paku need totakad mäed mulle üldsegi nii suurt huvi ega rahuldust kui varem, nüüd tõmbab iga päevaga aina rohkem tagasi kodu. Isegi lihtlabasest eestimaast piisaks, sest eesti keele puudumine on raskem kui oskaks arvata.
Ükspäev pidin rõõmust lakke hüppama, kui raamatukogus üks tüdruk meilt järsku küsis, kas me eesti keelt räägime. Jupikese sai temaga vesteldud, enne kui üks Norra vanatädi sosinal kurjustama kukkus, et tema ei saa nüüd siis keskenduda. Nojah.
Ja täna kohtasime üht soomlast! Vau! Jälle tekkis hetkeks kodusem tunne. Raigo rääkis temaga usinasti soome keeles ja mina kuulasin silmad krõllis. Mõhkugi ei mõistnud. Siis selgus, et mees korjas ka teenistuseväliselt pudeleid. No miks mitte, kui siin tühi taara 1 NOK/tk maksab. Isegi kogume, et kui nälg ootamatult näpistama peaks.
Täna selgus, kui kuradi õnnelik ma olema pean, et ma üldse sellist kogemust endale lubada saan nagu Norras elamine, vahet pole kui ajutiselt. Ma poleks ise elu sees siia tuldud saanud, elama. Kõige selle eest pean ma AINULT Raigot tänama. Kust kuradima kohast olekin ma võtnud 1500 euri, et endale kõige odavam elamine saada ja siis veel taskuraha, et esimene kuu aega, või kaks, enne palgapäeva tööd otsides ära elada. MITTE kuskilt. Aitäh talle. Ausõna aitäh, aga oskaks ma siis oma tänu kuidagi väljendada. Ei. Ei oska. Õpi veel, Kadri. Kui ma kurat, ainult töö veel leiaks. Mu rahamured oleksid kadunud. Eriti kui ma veel mõned head aastad ikka siin töötaksin. MINUL poleks seda raha enam kuhugi lõpuks panna, ma elaksin nagu kuningakass! Noh, Eestis. Aga seda enam kui meid kaks on, kes mõlemad kasvõi miinimumpalka teeniksime.
Raigo ültes, et kõrgharidus teenib siin juba kõvasti palgalisa vms. Kui ma oma erialal töötaksin. Sotsiaaltöö. Ainult Norra keelt on vaja teada sel juhul. Pole väga raske ära õppida ma arvan, natuke vaeva on ka ikka vaja näha, aga kui elada veel sellekeelses keskonnas, no millest me räägime. 30 000 EEKi igakuiselt rohkem, on selle ehk isegi ära teeninud. Siis ma saaksin tõesti siin koolis kuskil juba sotsiaalpedagoog olla. Oi peekon, siis läheb juba ametialaseks terminoloogiaks ju! Hahaaa! Jama. Kas ma olen ka suures rahaahnuses valmis kõike tegema? Või on see see rumal kirglik nooruse elujõuline edasipüüdmise ja –jõudmise vajadus? Eneseteostus, vot, üks inimese esma- ja baasvajadustest.
Huvitav on meie omavaheline läbisaamine. Ma ei taha enam kuidagi uskuda, et see niisama armumisfaas on. Mingismõttes me käitume nagu juba päevinäinud paar ja no ilmselgelt see ka pole nii, muidu oleks mul ju täiesti savi, kui ta ruumi ilmub, aga ei, veel ei ole täitsa savi.
Meil on täitsa nigel seis praegu – raha pole ÜLDSE, internet tuleb alles homme (kuu aega oleme ilma olnud, isegi tööd pole kummalgi, et üldse midagi teha, niisiis me oleme kõvad kilomeetrid siis maha tatsanud), meil pole kellegi teisega rääkida olnud kui ainult teineteisega, kummalgi pole tööd olnud, nii et see pinge on ka kogu aeg kasvanud. Nii et me oleme kogu aeg olnud kasvava pinge olukorras, toeks ainult teine, aga me pole kordagi veel tülitsenud. Mingid sellised nn vaidlemised või asjad on olnud küll. Aga ega me kumbki ei taha pingeid juurde tekitada ja nii me vait püsime ja kasutame võimalust teineteise seltskonda nautida.
Tuesday, April 5, 2011
Norra.
Friday, February 25, 2011
Millal kus
HA-HA-HAAA!
Kogemus-pogemus
Idioot
Buliimia ja depressioon VS Pollyanna
Wednesday, January 26, 2011
Tuesday, January 25, 2011
Vaikus enne tormi.
Monday, January 24, 2011
Sunday, January 23, 2011
Jube lahe on olla rahulikult vanaema juures, süüa pannkooki, juua kohvi, ja kuulata kosmoseteooriaid mingist raadiost. Vanaisaga. Ilma vanaemata tegelikult, sest kui Jõgevale jõudsin, tuli välja, et oi näe, vanaema on intensiivis hoopis, sest süda oli jälle rütmist välja läinud. Läksin külastasin teda haiglas, ajasin talle eluvaimu sisse ja kahe tunni pärast ütles õde, et nädsa siis, rütm ilusti olemas.
Ja nüüd ma siis loen oma seksikat raamatut. Inglise keeles. Ja jälle tuletab see keel end mulle meelde. Ma pidin ju alguses inglise keele õpetajaks õppima minema, aga ei saanud, sest eksamitulemusest jäi kaks punkti puudu, no on jama. Igatahes, ma õppisin keskkoolis eksami jaoks päris hoolikat omaarust, ja ma arvan,e t tegelikult a oskan seda täitsa hästi. Kaks aastat tagasi, kui ma teada sain, et ma ei saagi inglise keelt õppida, olin ma kindel, et noh, täitsa tühi vaev oli eksamiks nii palju energiat kulutada, aga näed – ei olnud. Praegu kulub nii marjaks ära!
Praegu on mul selle keelega niiiii palju pistmist, et hakka kasvõi arvama, et ma mingi grater purpose’i pärast seda nii hoolsalt õppisin. Inglismaal ja Iirimaal ütlesid inimesed,e t mu inglise keel on väga hea. No nende jaoks on igasugune purssimine „väga hea“ kuna nhad teavad, et see on minu jaoks võõrkeel, aga kui nad ise ka mingit keelt nii põhjalikult õpiksid, nagu Eestis inglise keelt, siis saaksid nad aru, et minu tase on ikka jamps ja väga sitt.
Kuigi, kui ma 2008 suvel Itaaliasse Mariga hääletasin, siis seal kohapeal oli inglise keele õpetaja, meesterahvas, kes meid couchsurfingu kaudu majutas, jube kehva inglise keele oskusega. Ta sai küll ilusti räägitud, aga tal oli grammatikavigu mitmeid ja HÄÄLDUS ei kannata üldse kommenteerimist.
Igathes, mul on inglise keelt vaja Iirimaal eriti, siis veel igalpool mujal välismaal – Norra, kuhu ma märtsis lähen ja USA, kuhu ma suvel lähen. Mulle nagu kukuksid sülle võimalused, mille üheks soodustavaks teguriks, lausa eelduseks on inglise keele oskus. Lahe! Nagu see praegune õpik – ma ei saaks ju seda lugeda, kui ma ei oskaks piisavalt hästi keelt. Paljud võivad öelda, et jah, ma oskan ka inglise keelt, aga eks sa proovi sellist teaduslikku jura 500 lehekülge lugeda ja meelde jätta, kui sa iga sõna pead tõlkima ja mõistatama, et mis see lause nüüd ikka tähendas. Jummala paljudel oli kognitiivses psühholoogias see probleem, et kohustuslikuks materjaliks olnud inglisekeelsed teaduslikud artiklid ei kannatanud lugemist, sest ei saadud aru lihtsalt. Isegi, kui ma iga sõna lauses eraldi ära tõlgin, e ipruugi ma lause sisust ikka aru saada, selleks, et mõista, peab võõrkeelt kohe täitsa hästi oskama. Kuradi hea, et Palamuse kool võimaldas sellisel tasemel inglise keelt õppida. Kujutage nüüd ette eks ole, et mul jääb ülikooli minemata seetõttu, et minu keskkool ei suutnud piisavalt head inglise keele õpetajat leida. No selline kool võib peapeal perse käia onju.
Huvitav on ka see, et vanaema juures pole internetti. See paks mulle väga hea olema, saan rahulikult õppida ilma, et mõttetuid mõtteid mõtleksin,e t saaks nüüd ometi facebooki minna. Aga ei. Iga natukese aja tagant avastan, et mõte on uidanud mitme Jõgeval elava sõbra peale, kelle juurde netti minna saaks. HALE. Mina oeln hale. Internetisõltlane. Jube... Palun abi! Kõrgharidus, aita!
Hullumaja on ka see, et poole aasta pärast olen ma elukutselt juba õpetaja. Väga hull! Ja kas minusugune on kompetentne? EI. Pärast selle õpiku läbitöötamist ehk olen rohkem, aga no ei, kindlasti mitte nii palju, et mina ja kohe täiskohaga õpetajaks hakatagi. Maakooli äkki tahetakse sotsiaalpedagoogi? Võiks ju proovida... J
Krooks
Saturday, January 22, 2011
Helga Nõu "Pea suu!"
Mulle meeldib selle maailmakorra juures see, et meile on antud suu, millega rääkida. Kõik, peale tummade, suudavad rääkida, aga isegi tumm suudab enda täiesti vabalt selgeks teha, kui aga tahtmist on.
Suckyfucky pornography
Friday, January 21, 2011
Minge kõik perse.
Need, kes te ootate, et teile elatakse.