Koduigatsus

Norra üllatab meid pidevalt oma veidrustega. Tax office: "me ei saa selle töölepinguga midagi peale hakata, sest see on vanem kui kaks nädalat, me ei aksepteeri vanemaid lepinguid kui kaks nädalat, see siin on kuu aega vana." No mida? Ma olen juba nii harjunud, et sellised jobudused võivad juhtuda, et ma lihtsalt küsisin, mida ma siis nüüd tegema pean? Nõmedad reeglid ja seadused.

Õnneks saan ma nüüd kümnendal novembril oma esimese palga, mis peaks olema SUUR. Jippii!

Muidugi on ka kõik inimesed, kes meiega siin korteris elavad, SUPERnõmedad. Leedukas - eriti lohakas ja nõme mees, hispaania piff - nipsakas. Rootslane - ülbe, miski teda ei koti ja EI korista enda tagant. Meie viriseme iga asja üle. Ma ei jõua oodata, mil me siit nõmedast korterist minema saame, kuigi see asukoht on lihtsalt super!

Mõned päevad tagasi sain ma tõelist igatsust sõprade, pere ja kodu järgi tunda. No mul pole siin lollis riigis ühtegi tõelist sõpra. Mingid tuttavad on aga ega ma nendega kokku saada küll ei viitsi ega taha kunagi, pigem hängin oma arvutiga ja miilustan insuliiniga. KÕIK nõuab raha siin, nii et isegi linnaliini bussiga üle ühe korra on liiga kulukas. Üks pilet on 60 eesti krooni, lahe.

Töö juures sain ma muidugi noomida, et ma pean kiiremini töötama, kuigi tööd õieti pole, aga "you have to be faster!" Fuck off, ma teen jumala head tööd! Heh. Mõni aeg pärast seda "faster!" kommentaari oma ülemuselt sain ma veel oa ülemuse ülemuselt, ehk hotelli direktorilt kiita, et mingid suvakad kliendid olla talle kiitnud seda suurepärast inglise keelt kõnelevat ettekandjat. Küll ta on ikka tore. HAAHHH! Näri seda, ülemus, MINA sain kiita, aga tema oma lollaka lesbilise soengu ja võltsi naeratusega ning allavajunud pupilliga pole raudselt KUNAGI niiviisi kiita saanud! Okei, vb on ka , aga mina sain ka-aa! Ja veel nii ruttu, ma olen töötanud kuu aega siiani. Nii et VERY NICE.

Muidugi vanaema ka! Kontrollib, kas ma ikka õpin ka. Helistab. Ja siis teatab, et need nõmedad elupuud,mis ma talle viisin sinna, et neilie kõigile on ta pannud lastelaste nimed. Puid on kaheksa, nagu ka lapselapsi. AGA kaks vanemat poissi on asendatud kahe noorima poisi nimega. Olgu, misiganes süsteem sulle sobib, vanaema. Tegelikult on tore temast vahepeal ikka kuulda ka ja tema lilledest. Vot NII väga igatsen kodu järgi.

Elu edenemine.

On 25. september ja mul oli täna viies tööpäev. Mul on väga hea meel, ma olen roppu moodi väsinud ja kodus ööbimisest pole veel juttugi. Tänaval jookseb hunnikute viisi jalkafänne, kes parasjagu ühe või teise tiimi võtu tähistavad, aga savi kah, juua võib ka siis, kui kodumeeskond ei võtnud.

Lahe on siin. Hakkab sära silmadesse tagasi tulema, kui tean, et koduni on jäänud ainult paar päeva, ja esimese palgani ainult kuu aega. See saab olema selline summa, et ma võin poodi minna ja endale mõtlemata asju osta. Räme. Nii kuradima lahe.

Töö iseenesest on ka lahe. Ma olen klienditeenindaja, jooksen saali peal ringi viin inimestele kohvi või teed ja siis koristan laudu ja katan neid kohe uuesti ja aeg-ajalt pesen ka nõusid. Inimesed, kellega ma koos töötan on ka sigalahedad. Tavaliselt olen koos ühe Sinnövaga, mingi 25-aastane piff, kes hullult bossib ringi ja õpib ka õpetajaks ja on veider. Meil pole just kõige parem klapp, aga halb ka pole.

Siin on üks väikest kasvu Pakistani tüüp, kes nõusid peseb. Töötab nii meie hommikuses vahetuses (5.30 - 13.30) ja siis õhtuses vahetuses ka (16.30 - 02.00) ja seda selleks, et kasvatada naist (Leedukas) ja kolme last, sest naine ise ei viitsi tööl käia. On elu noh. Ega ta iga päev koju ei jõuagi, magab hotelli fuajees vms. Ja siis kõvatab iga tšikki töö juures, mind ka. Haha!

Aga ülejäänud on lahedad, nendega saab lõõpida. Hiinakas, koos minuga saali peal või nõudepesus, homokas, kes on nagu meie ülemus ja rootsi kokk, ka tore ja mõistev inimene. Kuigi nad kõik on omaette kiiksuga. Naisterahvad.

Ütlesid mulle ükspäev, et neile ei meeldi rumalad inimesed, hihihihihii! Nagu nad ise jubedamad ajuhiiglased oleksid! Isegi housekeeping on jamalt lahe. Kõik on portugaallased, keskealised niased, lõbusad. Kõik irvitavad alatasa millegi üle.

Lahe ikka. Aga ilge jama on see, et kui tööpäev läbi saab, siis on vaja jälle mõelda, et kuhu siis täna ööseks öömajale saab. Couchsurfing eksole. No EGA ikka pole ka Oslos suuremat couchsurfingut!

Meil oli vaja 2 nädalat couchsurfida. Nonii! Saatsin siis sutsu üle viiekümne (50 jah!) requesti välja, sest natuke nagu kogemust oli, et ega nad väga ei taha mind vastu võtta, igatahes neist viiekümnest vastas üleüldse kokku mulle ainut 10! Kellest KOLM meid vastu võtsid. KOLM VIIEKÜMNEST! Kellest KÕIK olid välismaalased! Haah! Waleslane, koreakas ja leedukas. Õnneks oleme saanud ka oma tulevases korteris öid veeta. Oi pagan, kus on kammajaa, selliseid haigeid vahejuhtumeid on toimunud, purjust inimesed kukuvad brasiillase toa ukse pooleks ja siis hommikul ei mäleta midagi, kui võõras toas põrandal ärkab. Oi jummel... Veider elu on siis suurlinnas. 1,4 milionit inimest oslos, 5,6 miljonit Norras. (2010)

Meil on nii palju plaane. Raigol on, mina olen lihtsalt lükata-tõmmata, sest mul on elu parim aeg rändamiseks ja kusiganes töötamiseks-elamiseks. Kuigi on raskestiusutav, et me siia terveks eluks jääme, sest mina seda ei soosi väga, pole see siiski võimatu. Kui Norra süsteemide ja tavadega kohaneda, pole see küll midagi väga hullu. Natuke raske on. Kui sa pead ma asjade eest hullult hoolt kandma ja vaeva nägema, et seda kõike saavutada ja samal ajal norrakad ise, Norra bank, maksuamet ja politsei lihtsalt näkku panevad. KÕIK on nii aeglane, isegi pangaülekanded ühest pangast teise võtavad mingi 3 päeva aega. Inimesed ei usalda üksteist mitte üldse, kõik, mis vähegi annab, tehakse viie erineva lepinguga ja kui neid koha peal ei tehta, vaid saadetakse veel e-kirjana, siis võtab iga asi kolm korda rohkem aega, jeesus maria küll, kui rahaga on kiire ja elutähtis, siis no mida seavittu sa tavainimene oma nõmetsemisega VEEL näkku paned?

Igatahes, kohe-kohe, nela päeva pärast on kodu ka olemas ja siis pole enam mingeid väga suuri muresid.

Huvitav jah, kuidas asjad mu elus on kohad vahetanud. See, mis enne esikohal oli, on nüüd neljandale kohale langenud ja nii.

Aga mulle väga meeldib, ma arvan, et pole oma otsuste tegemisega väga eksinud.

Sitt ja pettus

Mu mõistus hakkab üles ütlema. Ma hakkan oma oskuses häid otsuseid teha kõvasti kahtlema. Sitt lugu ühesõnaga. Tööd pole, raha pole, usku iseendasse pole, lootus on ainus. Isegi ainus inimene, kellega suhelda, hakkab pingehetkedel üleliigsena tunduma. Või noh, tekib tunne, et mida põrgut MINA siin teen, tema elus elan, miks ma ise oma enda seatud rada pidi ei käi? Kas olekski pidanud raamatuid müüma minema sel suvel? Tegelikult mul ON hea meel, et ma ei läinud arvestades seda kuradima päikest ja siis kohe-kohe tulevat USAkate maksujõuetust hahaa, on neil jee siis raamatuid vaja osta. Then again - hariduseteemalised raamatud, mis on tõesti head, peaksid sellegipoolest popid olema. Mis iganes.

Ma ei teinud valesti, et ma Norra tulin, mis sest, et praegu raske on. Ja raske on ka ainult selle lolli Stavangeri muti pärast. On ikka sitavikat, raisk! Kui ta paari päevaga nüüd raha üle ei saada, on ta automaatselt Raigole mingi 65 000 NOKi võlgu ja selle raha saab R nii või teisiti kätte, ainus jama on selles, et kui asi pikele venib - kohtud ja sundpankrotistamine ja muu jura, siis venib see kuni poole aasta pikkuseks protsessiks aga niikaua ei saa meie kuidagi Oslos edasi olla, sest raha lihtsalt reaalselt ole enam. 500 NOKi ei tea kui kauaks. Noh, minu 200 EURi tuleb ka varsti, aga ega sellestki suurt kasu siis pole, heal juhulö saab lennupiletid osta. Lahe. Siis peamegi minu vanaema juurde kolima igaveseks ajaks :D Ja siis lootma, et inkasso mind sealt üles ei leia, sest ma olen TÜ-le ka praeguse seisuga ju 900 EURi võlgu. Hahaa! Aga kui kõik hästi läheb, on minu sünnipäevaks KÕIK võlad kadunud. Naiss jah. KURADI MUTT NOH!

KÕIK kannatab tema pärast. Seepärast, et ta otsustas iga kuu 1000 NOKi Raigolt varastada. No kuidas saab keegi end nii odavalt müüa? Üldse, kas teise inimese tagant varastamine ei tekita piisavalt süümekaid, et seda mitte kunagi enam uuesti teha. See on ju alatu, kole, võigas. "Ma laenasin! HIHIHIHIII!" Jajah. Laenasid sa jee. Mulle käib nii pinda et meie ühiskonnas nii palju valskust on. Ja isegi selliste inimeste seas nagu sotsiaaltöötajad. Mõni neist varastab perekonna tagant sotsiaaltoetust ja toitekaotus pensioni, mis sest, et peres on mingi viis last ja need peavad kartulikoorinärima, sest see konkreetne SOTSIAALtöötaja tahtis tavalise šokolaadi asemel endale trühvleid lubada. Käige perse inimesed, kes te värdjad olete. Pange end teiste olukorda, mis tunne mul oleks, kui ma saan korra päevas süüa ja siis ka ainult viilu leiba, heal juhul lonksu tilgastanud piima ja toorest kartulit ning vahepalad koosnevad ajalehepaberist, sest väikese lapse organism ei saa igapäevatoidust vajalikke mineraale kätte. Ahvid, raisk. Või et ma ei saa endale lubada oma lapsega kokku saamist, sest mu ülemus varastab mu tagant ja ei maksa õigeaegselt ja kohustab mind ebaloogilisteks asjadeks. Miks pean mina, hindu, ohvedama oma lapse elu noortelaagris, kui siinsete norrakate mentaliteet lubab neil enestel oma elu halvaks teha. Mis asja? Riigisisene korruptsioon, mis mind üldse ei puuduta, nõuab minu kahe lapse elu laagris, kus mingi hull norralane otsustas "maailma parandada". Lollakate omakohus. Oma ninaotsast kaugemale ei näe ja siis on härga täis teisi järsku aidata. Tere hommikust, tõesõna, tulist sitta teile kõrva!

Nojah, ja kui mina nii tark olen, miks ma midagi ei tee? Mis see kõik minu kommenteerida üldse on? Ahh... Demokraatia, jess! Ma lähen hoopis ujuma ja üritan Raigole toeks olla, sest siin praegu, on temal kõige raskem. Hunnik vastutust ja mitte üldse raha. Hah. Elu iroonia. Peaks ükspäev ikka Tammsaaret lugema hakkama. "Tõde ja Õigus" tundub NII isuäratav ja õige pealkiri.

19.07.2011

Helistan koju, et pärida, kuidas läheb ja siis emem teatab, nagu muuseas, et pole midagi erilist, nii nagu ikka... Joonas astus kirve jalga ja... Noh, kui tööd peab tegema, siis leiab ikka mingi põhjuse, miks mitte seda teha. NO SELGE. Kaval poiss siis, astub endale kasvõi kirve jalga eksole, hahaa!

Neil on kodus parmud ja sääsed ja jube palavus. Haa! Mul on hea tuuleke, mõnus päike, parajalt vihma ja lendavaid värdjaid pole ollagi. Ainult mingid hiigelmardikad müttavad mööda korteripõrandat ringi. Naiss.

Mul pole ikka veel tööd. Olen otsinud kuu aega. Tore. MIS raha eest ma oma TÜ arve maksan?200 euri ja siis 900 euri? Ei maksagi, kukuks õige välja? J.A.H!

Raigo ja minu vahel on kõik ilusti, ma kipun aeg-ajalt lihtsalt liiga palju mõtlema. Mida muud mul siis teha on, kui mitte mõelda! -.-

Kjedelig. (Igav.)

See suur maja, keset pilti, on koht, kus ma praegu elan. Sinise rõduga korter, kõige alumine rõdu (3. korrus) ja vasakult teine rõdu, mis paistab. Lahe font.

Norra kunni kodu. Armas onju. Päris ongi! Keset linna, on mingi suur park, mille keskel on kandiline kuningapalee, kus sees istub mees, kes ütleb, et madalaim maksu määr on 36%. Selline mees!

12.07.11

Väike pilt Oslo ooperimajast. Me käisime ka seal jalutamas, pagana mölakas on. Huuh!

Nädal aega aeg edasi, muutusi pole. Välja arvatud see, et varsti-varsti peaksid ühed rahad jälle liikuma saama. Siis pole enam nälja- ja koduhäda nii suur. Suureks õnneks lubas emme kodust ka paki saata. Šokolaad, bussipilet, mp3-e laadija juhe, epilaator, kreem, valuvaigistid (sest mu hammas teeb jälle põrguvalu. Käisin hambaarstil, võttis mu käest 45 eurot aga korda ei saanud šiiittagi.) ja webcam äkki. Kui mahub. 5-10 kg on 6 eurot, pluss paki suurus, mingi 3 euri ja siis see šokolaadikuhja hunnik. Hihiii. Ei ole üldse NII kallis.
Nojah. Igatahes. Õpin siin tasapisi norra keelt. Han-he, hun-she, den-it. Ja naljakas sõna – skitt, mis tähendam mustust, hääldatakse nagu shit inglise keeles. Nils skitt. Hahaa.

Vakker – beautiful.

Ma saan iga päev mõne vastuse oma saadetud CV-dele. Eile oli kolm tükki, kus KÕIK ütlesid, et õppiga ma keel selgeks ja siis proovi KINDLASTI uuesti. Mh. Just tuli selline, kus teatas, et hakkavad intervjuudega augustis pihta ja siis äkki veab. Hmh. Mul on piinlik enda ja Raigo ja oma pere ees ja mul on seda kuradi raha vaja. Õppemaksu maksmiseks eksole. Adjø nå! (Head aega nüüd!)

Lahe oli ka see, et täna hommikul helistas vanaema ja esitas 34 küsimust ühe hingetõmbega. Kui ma küsisin, mis viga, ütles ta et jah, mul on õigus, raha kulub ju, ja pani ära. Vana inimene -.-

05.07

TÄNA SAIME NETI KORTERISSE! FAKK JEEEEEEEEEE! Kuu aja pikkune ootamine tasus end lõppude lõpuks ära! Nüüd ma surfan!

04.07.2011

Istun oma kaheteistkümnekorruselise maja kolmanda korruse kahetoalisese korteri rõdul ja vaatan mägesid, mis kihiti aina kaugemale ulatuvad ja paksult majasid täis on ehitatud (nii ühe kui ka viieteistkorruselisi) ning mõtlen Eestimaast. Õigemini asjade väärtustamisest. Enam ei paku need totakad mäed mulle üldsegi nii suurt huvi ega rahuldust kui varem, nüüd tõmbab iga päevaga aina rohkem tagasi kodu. Isegi lihtlabasest eestimaast piisaks, sest eesti keele puudumine on raskem kui oskaks arvata.

Ükspäev pidin rõõmust lakke hüppama, kui raamatukogus üks tüdruk meilt järsku küsis, kas me eesti keelt räägime. Jupikese sai temaga vesteldud, enne kui üks Norra vanatädi sosinal kurjustama kukkus, et tema ei saa nüüd siis keskenduda. Nojah.

Ja täna kohtasime üht soomlast! Vau! Jälle tekkis hetkeks kodusem tunne. Raigo rääkis temaga usinasti soome keeles ja mina kuulasin silmad krõllis. Mõhkugi ei mõistnud. Siis selgus, et mees korjas ka teenistuseväliselt pudeleid. No miks mitte, kui siin tühi taara 1 NOK/tk maksab. Isegi kogume, et kui nälg ootamatult näpistama peaks.

Täna selgus, kui kuradi õnnelik ma olema pean, et ma üldse sellist kogemust endale lubada saan nagu Norras elamine, vahet pole kui ajutiselt. Ma poleks ise elu sees siia tuldud saanud, elama. Kõige selle eest pean ma AINULT Raigot tänama. Kust kuradima kohast olekin ma võtnud 1500 euri, et endale kõige odavam elamine saada ja siis veel taskuraha, et esimene kuu aega, või kaks, enne palgapäeva tööd otsides ära elada. MITTE kuskilt. Aitäh talle. Ausõna aitäh, aga oskaks ma siis oma tänu kuidagi väljendada. Ei. Ei oska. Õpi veel, Kadri. Kui ma kurat, ainult töö veel leiaks. Mu rahamured oleksid kadunud. Eriti kui ma veel mõned head aastad ikka siin töötaksin. MINUL poleks seda raha enam kuhugi lõpuks panna, ma elaksin nagu kuningakass! Noh, Eestis. Aga seda enam kui meid kaks on, kes mõlemad kasvõi miinimumpalka teeniksime.

Raigo ültes, et kõrgharidus teenib siin juba kõvasti palgalisa vms. Kui ma oma erialal töötaksin. Sotsiaaltöö. Ainult Norra keelt on vaja teada sel juhul. Pole väga raske ära õppida ma arvan, natuke vaeva on ka ikka vaja näha, aga kui elada veel sellekeelses keskonnas, no millest me räägime. 30 000 EEKi igakuiselt rohkem, on selle ehk isegi ära teeninud. Siis ma saaksin tõesti siin koolis kuskil juba sotsiaalpedagoog olla. Oi peekon, siis läheb juba ametialaseks terminoloogiaks ju! Hahaaa! Jama. Kas ma olen ka suures rahaahnuses valmis kõike tegema? Või on see see rumal kirglik nooruse elujõuline edasipüüdmise ja –jõudmise vajadus? Eneseteostus, vot, üks inimese esma- ja baasvajadustest.

Huvitav on meie omavaheline läbisaamine. Ma ei taha enam kuidagi uskuda, et see niisama armumisfaas on. Mingismõttes me käitume nagu juba päevinäinud paar ja no ilmselgelt see ka pole nii, muidu oleks mul ju täiesti savi, kui ta ruumi ilmub, aga ei, veel ei ole täitsa savi.

Meil on täitsa nigel seis praegu – raha pole ÜLDSE, internet tuleb alles homme (kuu aega oleme ilma olnud, isegi tööd pole kummalgi, et üldse midagi teha, niisiis me oleme kõvad kilomeetrid siis maha tatsanud), meil pole kellegi teisega rääkida olnud kui ainult teineteisega, kummalgi pole tööd olnud, nii et see pinge on ka kogu aeg kasvanud. Nii et me oleme kogu aeg olnud kasvava pinge olukorras, toeks ainult teine, aga me pole kordagi veel tülitsenud. Mingid sellised nn vaidlemised või asjad on olnud küll. Aga ega me kumbki ei taha pingeid juurde tekitada ja nii me vait püsime ja kasutame võimalust teineteise seltskonda nautida.

Norra.

Insuliiniga on nii, et see sai mul juba pea kaks nädalat tagasi otsa xD Aga Raigo ostis mulle juurde :D Naljakas protsess that was! Läksin kiiraibisse ja ootasin seal mingi tund aega, enne kui minu järjekorranumber tuli. Siis oli seal mingi tšikk, kes ütles, et ahah, mul on vaja arstlt retsepti ja siis apteeki, kus viiene pakk maksab mingi 350 NOKi, mis on mingi 700 EEki. Pluss veel visiiditasu. Ma nõus, aga noh, igaks juhuks ütlesin, et mul sularaha ainult. Oioi, siis eisaa, sest nad sulrahaga ei arvelda. Ma läksin siis kõr4vad lontis minema, see tšikk lehvitas enam-vähem jumala külma närviga järele "aidaa, suhkruhaige, head teed sul minna, tule tagasi, kui kaardimakseid saad teostada!" Kui ma selle aja peale surnud juba pole. Häh! No mul siis jagus insuliini veel paariks päevaks, mõtlesin, et kraban kuskilt kummagi Raigo kaardi vms. (Ma elan koos kahe Raigoga, mõlemad on kokad eestist). No ja neil muidugi on sellised jamad või tegemata toimetused, et nende kaarte kasutada eiiiii saa. No ja siis järgmine päev ma läksin tagasi, mõtlesin, et hakkan kurat jalgu trampima, et mida pekki, kas ma siis surengi kohe teile siia laua taha ära, sest te ei võta sularaha VASTU? Õnneks nii kaugele asi ei läinud, kuigi ma pidin kiirabis kokku mingi kaks tundi ootama, litsikari. Üks väikene türduk ootas ema süles täpselt sama kaua, endal mingi lahtine käeluumurd. "Norra meditsiin" öeldi mulle selle kohta. No ja siis LÕPUKS sain ma arstikabinetti, kus polnud mi´ul MINGEID dokumente aga midagi vaja. Kirjutas ja printis mulle retsepti välja ilusti ja siis, ma kavalpea, ütlesin, et mul on sulli ainult. No pole probleemi, võtab vast küll. AGA mul oli ainult viiesaja NOKine, arve oli 220 NOKi. Hahaa, siis ütlesin, et ma käin ja vahetan poes lahti ja annan reseptionisti kätte selle raha - jajah, teeme nii, paka! Ja nii ma siis jooksin poodi raha vahetama, aga see tilluke putka polnud suuteline viiesajast lhti tegema ja siis ma mõtlesin, et perse kah! Teen külmarve onju! Sest neil pole minu isikukoodi ega midagi peale mu nime ja elukoha, mis on eesti. Ainus, mis neil on, on Raigi telefoninumber. Hahaaa, tillist said! Ja nii ma saingi oma viis uut insuliini. Jess. Maksin siin selle eest sama palju nagu aastase koguse eest eestis. Julm.

Millal kus

Eesti 1989-2011

Läti 2001, 2008, 2009, 2010

Leedu 2008

Poola 2008, 2009

Tšehhi 2008

Austria 2008

Saksamaa 2008, 2009

Itaalia 2008

Holland 2009

Iirimaa 2010, 2011

Inglismaa 2010

Soome 2000, 2001, 2008

Rootsi 2005

+ Norra 2011

14 riiki on siin. Ilus.

HA-HA-HAAA!

NII PALJUD INIMESED BLOGIVAD OMA RÄNNAKUTEST! Kuhu see kõlbab, et ma ise tahan järgmine olla? MITTE kuhugi! Vana karujaanus! teine rühm inimesi on mingid kunstifriigid emad. Õhh. Tore tegelikult, sest siis neid minusuguseid tavaluusereid polegi nii palju nagu ma arvasin. "Kuulutan mingit filosoofilist jura" my ass! -.-

Ma kirjutan, et iseend mõista, eks ole. Aitäh.

Luuseri lurgia, Lunal Lovegood'il oli õigus.

Hommepäev alustan uue blogiga, millel ka mõte on. Parem mõte. Mhh...

Kogemus-pogemus

Tihedaks läheb see enda otsimise rada. Otsin juba aastaid, ikka ei leia. Tegelikult, kas ma tahangi leida? Ma arvan, et seda ma teen - otsin õiget kohta - aga tegelikult meeldib mulle hoopis see mäng, otsimine ise. Tõenäoliselt nii ongi. Et teada, kuhu lõplikult maanduda, tuleb enne teised kohad üle vaadata, eks ole, et hiljem midagi kripeldama ei jääks, et saaks iga hetke nautida, mis parasjagu käsil on. Kus ma enam nii väga reisida saan, kui lapsed olemas on. Siis hakkan ma mõtlema muudele asjadele. Peaksin. Aga selleks peavad olema kõik hädavajalikud asjad tehtud. Rännakud kirjas, suvel raamatud müüdud. Et kogemus koguneks! Hahaa!

Kas ülikooliaastad ongi kogemuste saamiseks? Küllap vist, sest kui nominaalajal lõpetada oma õpingud 3o EAP-d semestris, jääb semestri sisse niiiii palju vaba aega, et isegi Mirjamil hakkaks igav.

Jah, küllap siis loetaksegi seda suureks kasvamiseks, et küll juba täisealisel lapsel on aeg iseseisvuda. Mitte ainult füüsiliselt suureks, vaid ka vaimult.

Let us go then!

Mis ma siis enam muretsen ja pabistan. Kõik peabki juhtuma, mis juhtub ja toimub. Ma analüüsin üle. Nagu mulle juba mitmeid kordi öeldud on - sa mõtled liiga palju. Varem suhtusin sellese, et WTF, kuidas saab inimene liiga palju mõelda, nüüd hakkan arvama, et äkki see polegi kõige vääram asi, mida öelda.

Eks kogemus näita.

Idioot

Hahaa, ma olen tagasi sealmaal, kus ma guugeldan erinevaid haiguseid, ja otsin, milline neist mul on, sest mul raudselt on midagi sellist nagu Pollyannism või Napoleoni kompleks.

Buliimia ja depressioon VS Pollyanna

Umbes kaks aastat tagasi ütles mu endokrinoloog, et mul on tõenäoliselt buliimia ja depressioon. Normaalne. Lisaks sellele lollakale diabeedile. Nojah, ma olin sellest PÄRIS löödud, aga kui on probleem, peab sellega tegelema. Nii et ma läksin psühhoterapeudi juurde, keda mulle proua Endokrinoloog oli soovitanud, kes spetsialiseerub toitumisele.

No selleks ajaks olin ma iseennast veennud, et mul on nii deprekas kui ka buliimia. Ma olin isegi end paar korda oksendama sundinud. Lahe. Kuna mulle öeldi, mis ma (VÕIB-OLLA) olin, arvasin ma , et ma peangi nüüd niiviisi käituma. Sellest tuli siis see depressiivsus ja pidev, maniakaalne mõtlemine toidule. Kuradi keeruline oli. Enam ei saanud õppida ega normaalset seltsielugi elada.

IGA õhtu oli vaja väljas käia. Niisama. ILGELT jooma ja lõbutsema minna oli vaja. KUI narr, tagantjärgi mõeldes. Nojah.

Igatahes, ma hakkasin siis antidepressante sööma. Kolme erinevat sorti sõin selle... pooleteise(?) aasta jooksul. Kuni mul sel sügisel järsku plahvatas, et no mida kuradit ma siin edvistan, see kõik on mul ajus kinni ja tegelikult on deprekas ainult teisipidi mõtlemine ja buliimia, kui haigus on ka aju vingerpuss, mis sunnib meid võtma midagi haigusena, miss TEGELIKULT on aju möödalastk. Diabeet on haigus, kuna sinna ma ei saa ise mitte kui midagi parata. Füüsiline viga, mida ei anna parandada.

Ühesõnaga, ma otsustasin mingi hetk, et ma enam ei ole haige, ja enam ma oma psühhoterapeudi juurde ja psühholoogi juurde ei lähe. Siiani pole läinud. Aastapikkusest käimisest küll! Sel hetkel lõpetasin ma ka depressantide söömise.

Nüüd, umbes pool aastat hiljem, saan ma aru, et jah, polnud neid depressante vaja, saan ise hakkama kui tahan.

Kuni tänaseni.

Läksin Mirjamile kooli järgi ja siis poest läbi, kus Mirjam banaani ostis ja üht kohe autos sööma hakkas. Mulle meeldivad banaanid ja kunagi pole nende lõhnaga kui sellisega probleeme olnd, aga täna pidin ma lausa oksele hakkama! Miskipärast häiris mind selle lõhn ja olek NII palju! Siis hakkasin mõtlema, et kuram, ma pole ju Iirimaalt tagasi tulles korralikult söönudki enam, sest raha pole ja ei viitsi ka nagu ise midagi meisterdada. Kogused, mis ma söön on ka mingi poole võrra vähemalt kahanenud. Ma tunnen julma süüd, kui ma natuke liialt söön või valel ajal. Igatahes. Kas mul võib nüüd toitumishäire tekkimas olla? Täitsa jama. Tore oleks jah suts kaalu kaotada, aga ega see nüüd nii eluliselt tähtis pole, et kogu aeg millegi kallal obsessida.

Kõige nõmedam on see, et ainult mina tean sellest ju. Keegi ei oska seda kõrvalt näha. Täna küsisin emme käest, kas ma olen ikka julmalt paksuks läinud viimasel ajal, eks ole? Emme vaatas mind suurte silmadega ja ütles, et tema küll midagi aru ei saa, et kust ma nüüd järsku sellise asjaga lagedale tulen? Siiralt imestas kohe. Ma imestasin ikka heaga vastu, et mis asja, kas sa ei märka, kui paksuks mu SILMALAUD isegi läinud on?

Issa ristike noh! Praegu vaatan, et pluus, mis mul seljas on, on ikka liiga liibuv mu jaoks (number on õige ja ei liibu ta midagi, kui ainult rinna ümbert, kus peabki ja alati on liibunud). Ja siis vaatan, et need käised on igatahes küll umbes kaks cm lõdvemalt mu käte ümber kui kunagi varem.

MIDA KURADIT?

Ma olen hakanud toidu üle obsessima sellest ajast saati, kui ma Iirimaal selle esimese fish and chips'i lõunasöögiks sõin. See oli ilmselgelt mingi 100 grammi kohta 100 grammi rasva, aga šiitaks maitsev. Pärast seda pole mul raha olnud tervislikult süüa, või noh, üldse süüa. Jama. Mul on selline tunne, et ma ei tohiks kodust lahkuda, kuna ma olen nii kole. Ma olen näost paks. Ei aita ka see, et ma TEAN, et paksud inimesed ei ole koledad. Inimene ise teeb end koledaks. Aga ma tahan ideaalne olla. Jama.

Ja noh, ma ju tean, et kogu see jutt tuleb mu värdjast ajust! Ja et ma mõtlen selle kõik enda jaoks välja.

MIDA mõtles see endokrinoloog, kui ta mulle nii julmalt näkku prantsatas teadmise, et mu vaimne tervis on vildakas. SELLEST ajas polegi ma muule mõelnud kui oma välimusele. Ma üritan tõrjuda ja tegeleda mõtetega, mida tegelikult olemaski pole. Kui ma suudaksin oma energiat millelegi kasulikule nii palju rakendada, kui mõttetuste üle muretsemisele, siis ma oleksin maailma kuninganna. Ausalt.

Persse see muretsemine! Hakka elama, Pollyanna!

Nonii, siit ma tulen! Tedretähnidega punapead, hoidke alt! Guinness Dublinis ja Killarneys vajab vallutamist!

Vaikus enne tormi.

Nonii. Täna kell 12 hakkab eksam, umbes kell üks saab läbi. Siis pean äkki Teelega kokku saama, et SW pc teha. Kui ei, siis pakin oma seitse asja, võtan Naxitralli ühes ja hakkan Tallinna poole astuma.

Kui ma Tartus Teelega kokku ei saa, siis Andrusega Tallinnas kohe kindlasti saan. Noja siis lähen Teedu juurde ööseks,e t homme Dublinisse lennata kella neljaks. Lehe. Mu maailmarännakute jada saab jälle hoogu juurde.

Tänasest kirjandusteaduste eksamist on mul täie pasaga savi. Kui ma selles läbi kukun, on sitasti küll, aga no mis sa teed siis? Kui on, siis on. Persse see kool. Eile sai niikuinii Pyssirohu keldris käia. Hahaa. Olen ikka kohusetundlik tudeng küll.

Nojah, kui ma õpin inimeseõpetuse õpetajaks, on mul siis nii hädasti vaja osata proosateost eepikaga võrrelda? Ei. Aga see ei puutu teemasse. Huvitav on kõik, mis ma õpin, aga mis ma õpin, pole üldiselt kuigi põnev - õpetamine.

Kõige haigem ongi see, et ma tahan NII VÄGA baka ära lõpetada sel aastal, aga sellegipoolest, ma ei viitsi liiga palju vaeva ka näha. Eksamilt läbi saamine pole kellegi ambitsioon. Peaks head hinnet ka tahtma. Mulle on nende paari viimase aasta jooksul selgeks saanud, et ma tahan asju sihtsalt saavutada, lukku panna. Aga mingit taset ma sealjuures ei oota. Halb tgeelikult. Kas ma siis sellisena lähengi lapsi õpetama? Paberite järgi võin.

Saaksin ma ainult selle kraadi kätte. Ma lähen KOHE maailma vallutama! Kõik maailmajaod - isegi antarktika!

Nonii. Õppejõud peaksid olema intelligentsed eks ole? No... Tundub, et nad on lihtsalt mingid ilma eludeta inimesed olnud ja siis RÄMEDALT õppinud (200 AP-d viie semestriga o.o nt.) Ja nüüd siis ootavad, et meie, tavalised tudengid - 120 AP-d kuue semestriga - teeksime ka ikka fanatismist topelt tööd. Pinge teie ka perse, õppejõud, kes te sellised olete.

Igaühe jaoks on elul oma nägu. Mõni on ikka eriti morjendunud, sest tal on mingi sitt lapsepõlves juhtunud, või on nüüd mehe või lapse kaotanud, või kukkus pahkluu katki või sai AIDSi. No shit happens eks ole, ela edasi, mitte ära virele minevikus, SEE sul niikuinii asju etemaks ei tee. Lollikari. "Haletsega mind, öhöö... "

Okei, teine asi on see, kui oma murest kellelegi rääkida ja siis lahendust otsida. Aga miskipärast meeldib paljudele siiski ainult vinguda.

Jube lahe on olla rahulikult vanaema juures, süüa pannkooki, juua kohvi, ja kuulata kosmoseteooriaid mingist raadiost. Vanaisaga. Ilma vanaemata tegelikult, sest kui Jõgevale jõudsin, tuli välja, et oi näe, vanaema on intensiivis hoopis, sest süda oli jälle rütmist välja läinud. Läksin külastasin teda haiglas, ajasin talle eluvaimu sisse ja kahe tunni pärast ütles õde, et nädsa siis, rütm ilusti olemas.

Ja nüüd ma siis loen oma seksikat raamatut. Inglise keeles. Ja jälle tuletab see keel end mulle meelde. Ma pidin ju alguses inglise keele õpetajaks õppima minema, aga ei saanud, sest eksamitulemusest jäi kaks punkti puudu, no on jama. Igatahes, ma õppisin keskkoolis eksami jaoks päris hoolikat omaarust, ja ma arvan,e t tegelikult a oskan seda täitsa hästi. Kaks aastat tagasi, kui ma teada sain, et ma ei saagi inglise keelt õppida, olin ma kindel, et noh, täitsa tühi vaev oli eksamiks nii palju energiat kulutada, aga näed – ei olnud. Praegu kulub nii marjaks ära!

Praegu on mul selle keelega niiiii palju pistmist, et hakka kasvõi arvama, et ma mingi grater purpose’i pärast seda nii hoolsalt õppisin. Inglismaal ja Iirimaal ütlesid inimesed,e t mu inglise keel on väga hea. No nende jaoks on igasugune purssimine „väga hea“ kuna nhad teavad, et see on minu jaoks võõrkeel, aga kui nad ise ka mingit keelt nii põhjalikult õpiksid, nagu Eestis inglise keelt, siis saaksid nad aru, et minu tase on ikka jamps ja väga sitt.

Kuigi, kui ma 2008 suvel Itaaliasse Mariga hääletasin, siis seal kohapeal oli inglise keele õpetaja, meesterahvas, kes meid couchsurfingu kaudu majutas, jube kehva inglise keele oskusega. Ta sai küll ilusti räägitud, aga tal oli grammatikavigu mitmeid ja HÄÄLDUS ei kannata üldse kommenteerimist.

Igathes, mul on inglise keelt vaja Iirimaal eriti, siis veel igalpool mujal välismaal – Norra, kuhu ma märtsis lähen ja USA, kuhu ma suvel lähen. Mulle nagu kukuksid sülle võimalused, mille üheks soodustavaks teguriks, lausa eelduseks on inglise keele oskus. Lahe! Nagu see praegune õpik – ma ei saaks ju seda lugeda, kui ma ei oskaks piisavalt hästi keelt. Paljud võivad öelda, et jah, ma oskan ka inglise keelt, aga eks sa proovi sellist teaduslikku jura 500 lehekülge lugeda ja meelde jätta, kui sa iga sõna pead tõlkima ja mõistatama, et mis see lause nüüd ikka tähendas. Jummala paljudel oli kognitiivses psühholoogias see probleem, et kohustuslikuks materjaliks olnud inglisekeelsed teaduslikud artiklid ei kannatanud lugemist, sest ei saadud aru lihtsalt. Isegi, kui ma iga sõna lauses eraldi ära tõlgin, e ipruugi ma lause sisust ikka aru saada, selleks, et mõista, peab võõrkeelt kohe täitsa hästi oskama. Kuradi hea, et Palamuse kool võimaldas sellisel tasemel inglise keelt õppida. Kujutage nüüd ette eks ole, et mul jääb ülikooli minemata seetõttu, et minu keskkool ei suutnud piisavalt head inglise keele õpetajat leida. No selline kool võib peapeal perse käia onju.

Huvitav on ka see, et vanaema juures pole internetti. See paks mulle väga hea olema, saan rahulikult õppida ilma, et mõttetuid mõtteid mõtleksin,e t saaks nüüd ometi facebooki minna. Aga ei. Iga natukese aja tagant avastan, et mõte on uidanud mitme Jõgeval elava sõbra peale, kelle juurde netti minna saaks. HALE. Mina oeln hale. Internetisõltlane. Jube... Palun abi! Kõrgharidus, aita!

Hullumaja on ka see, et poole aasta pärast olen ma elukutselt juba õpetaja. Väga hull! Ja kas minusugune on kompetentne? EI. Pärast selle õpiku läbitöötamist ehk olen rohkem, aga no ei, kindlasti mitte nii palju, et mina ja kohe täiskohaga õpetajaks hakatagi. Maakooli äkki tahetakse sotsiaalpedagoogi? Võiks ju proovida... J

Krooks

WTF? On raske inimesekombel suhelda? Krooksu töötajad on nagu mingisuguse tõvega!

"Krooks on ainus koht Tartus, kus klient ei ole kuningas." Olgu, I can take that. Aga on siis vaja klienti nagu kaltsu kohelda? Sest kui klienditeenindajad norme seavad, siis käituvad kliendid vastavalt nendele. Kui sa oled ikka sita suhtumisega ja räuskad rahakottide peale, siis pole ju ime kui rahakott sulle vastu sajatab. Ning SIIS on letitagune jälle topelt härga täis, et mis mõttes julgeb klient mulle vastu mögiseda, ta on ju SKARABEUSE ENDA SITAST KA MADALAM! Sandaali küljesitt.

No istun mina sõpradega imelises Krooksus, nagu nad mulle väidavad, ja hakkasin mingi suvalise tšikiga "Big Booty Bitches" laulma. No natuke nagu karjuma ka. Okei, aga seal ONGI suur lärm. (Ma olin joonud jumala vähe - kaks õlut ja tartu vaimu. Nojah, ja siis tuleb see Lahe merka ja ütleb, et iga kord, kui ta mind näeb ja ma täis olen, hakkan laulma (nagu eestlasele ikka kombeks) ja kõige hullem on ju see, et ma ei oska laulda, "see see point ongi!" Mine perse, ära tööta klienditeenindajana üliõpilaslinnas kuskil populaarses pubis kui lärm ei istu, kuradi gooti eit! Kui iga nalja peale peab rämedalt vastu haukuma hakkama, siis on sul sügavam sisemine probleem, nagu et su isa vägistas su lapseeas vms, no nonoh!

Eilne õhtu my ass!

Ja siis läksime Poolde Kuude onju, kus tuli ka mingi mädaputs meie lauda ärplema, kui poisid suitsul olid. Me olime kolm tšikki lauas onju, ja tuleb ja hakkab seletama, et kas ta võib sinna istuda ja kui me ei luba, siis istub ikka. arvab, et on jõle kunn. KÄIGE PERSE EGOMANIAKID, olge natuke inimlikud ja maailm ongi ilusam koht, mitte te ei pea iga õhtu patja uluma, et õõõõõ, miks kõik mind vihkavad.

Ma pole mingi kuu aega väljas käinud ja siis sa tuleb ka mulle näkku kargama. Okei, sina, Möörca, ei tea seda, selle annan andeks.

Noja nüüd on järgmise päeva hommik, ja ma sätin oma sammud Jõgevale vanaema poole hääletama, et ehk armas vanainimne teeb mulle sama armsaid pannkooke. Parem tehku!

Ja otseloomulikult pole seal internetti, nii et ma saan südamerahus selda idiootset "Adolescence"'i konspekteerida. Karukotikud.

Päeva nõuanne: HANGI ELU PEDERAST! Ja ära situ teiste hinge, tõesõna.

Helga Nõu "Pea suu!"

Mulle meeldib selle maailmakorra juures see, et meile on antud suu, millega rääkida. Kõik, peale tummade, suudavad rääkida, aga isegi tumm suudab enda täiesti vabalt selgeks teha, kui aga tahtmist on.

see ongi veider, et inimesed ei söanda oma pudrumulgukest lahti teha. Ja siis imestavad, et miks neil kõik nii allamäge läheb, või miks keegi neid kuulda ei võta. No kurat, kellelgi pole AIMUGI, mis sa öelda tahad või mõtled, kui sa ei ÜTLE, kanaaju! No tere tali, kas meil peab olema mingi seletamatu anne, et sinu mõtteid lugeda? Kas SINA oskad aru saada, mida inimesed tahavad, kui nad ennast kuidagi ei väljenda? Kui oskad, no siis tõesti - palun vabandust!

Ma võtan selle vastutuse, ja julgen väita, et suurem osa inimesi ei oska. Nii et kui sa tahad, et midagi juhtuks, toimiks, töötaks natukenegi nii nagu sa ise tahad, siis võta kätte ja hakka inimestega asju läbi rääkima. Iseenda peas üksinda nutmisest, halamisest, kirumisest ja iseenda haletsemisest pole muud kasu kui enesehinnangu langus ja viha kasv maailma vastu. Sa pead ise liigutama, et asjad paraneksid.

You have to work to make things happen, ass!

Suckyfucky pornography

Jep, 460 lehekülge inglisekeelset teaduslikku jura murde- ja noorukiea kohta. Läbi lugeda ja konspekteerida. Ehk enam-vähem õpi pähe, by heart, tallalakkuja. Olgu, mis iganes. Loodetavasti ei lange see järjekordne suuline eksam siis kokku minu Iirimaa reisiga. Bullshit kuubis noh!

Hmh, maailm keerleb vahel valepidi ja siis jääb sekundiks hoopis seisma. Kui uuesti pöörlema hakkab, annab topeltkiirusega ja külg ees.

Kas see rikub minu eneseuhkuse taandarengut lõplikult, kui ma olen harjunud saama, mis ma tahan, ja kui järsku tuleb tõsiselt kõrgelt kukkumine ja ma arvan, et nüüd on siis vitsad käes, tuleb kohe-kohe välja, et see kukkumine ei olnudki kõrgemalt kui esimene korrus, ja ma saan ikka, mis ma tahan. Jah, see paneb mind aina enam mõtlema nagu meeltesegaduses murdeealine, et miks mul siis ometi midagi viltu ei lähe, mis ma teen. Miks mul mingit karmavõtlga pole? Kas ma olengi õnnetähe all sündinud nagu härra Hans Hani? Ja siis veel imestatakse selliste võtteväärastumiste üle nagu imagenary audience. Heh. Mõelge uuesti. Äkki keegi ongi karmavõlata, sest eelmises elus on ta nii hea olnud. On avansiks päris hästi palvetanud vms. Ha haa!

No ja mis sellisest spekuleerimisest kasu siis on?

Mitte midagi tegelikult. Lõpuks peame ikkagi oma igapäevast elu elama. See mõttekäik annab lihtsalt natuke jõudu juurde, et iga päev jälle elada. See, et seda siin kirja tuleb mul panna, ma endale veel seletada ei oska. Äkki varsti? Siis kui pikemalt selle üle aega mõelda on. Pinnapealsus ei anna eriti kunagi mingisugust kasu. Parem lasta asjadel natuke ikka laagerduda ka.

Ma võiksin kasvõi kaks päeva vahet pidamata magada. Sess kurnab keha päris hästi.

Ma sain õppejõult kirja. Ma polegi veel viisaastakule määratud. Mulle anti võimalus Steinberg, L. ,Adolescence. Mc Graw-Hill Publishing Company, 1989 raamatut

konspekteeida ja siis selle põhjal eksam sooritada. Tore. Raudselt on seal mingi 300

lehekülge ka, ja siis ma konspkteerin seda kaks nädalat.

Olgu, aeg linna ajama panna, peab veel valges hääletama jõudma. Et siis täna öösel

konspektiga alustada. Fakk jee.

Kurat, jälle on eluplaanid untsus, ei saagi kohe maailmaränduriks hakata. Hmh. Ja

õppejõuga sõdida. M aolin nii valmis selleks. Jama kohe noh.

Üks tark folosoof või Mark Twain ütles, et me lähme laia maailma õnne otsima ja siis tuleme tagasi koju seda leidama.

Tundub, et nii ongi.

Minge kõik perse.

Need, kes te ootate, et teile elatakse.

Need, kes te võtate elementaarse tõena, et kui keegi ei tea, siis teie parasjagu väljamõeldus teooria ongi tõde ja õige ja hea.

Need, kes kummardavad VÄGA veidraid ebajumalaid nagu mingi uskumus, kassid, film, tegelane filmist, rass (nt. vampiirid) või saialilled.

Need, keda ei huvita absoluutselt, mida teised ütlevad, vaid tahabad ainult ise kõneleda.

Need, kes armastavad nii meeletu tugevusega, et lämmatavad.

Need, kes ei suuda end teise inimese kingadesse panna.

Need, kes süüd omaks ei võta.

Need, kel pole südametunnistust ollagi.

Need, kes elavad teiste inimeste energiast.

Need, kes tegelevad rahapesuga (kes pole elukutselised, sest see nõuab pühendumist nagu iga teine töö ja pisisulid sakivad).

Need, kes ei oma piisavalt põnevat elu ja peavad seetõttu siis teiste elusid elama.

Need, kes ei oska üksolemisega kuidagi toime tulla.

Need, kes on nii piiritult edevad.

Need, kes on lihtsalt heast peast pahatahtlikud.

Need, kes panevad teistele sõnu suhu.

Need, kellele ei meeldi Queen.

Need, kellele meeldib Niki.

Need, kes on nõmedad ja halvad ja kurjad!

Minge kõik lihtsalt perse!

Elu on ise ka spontaanne, mitte et inimesed peavad olema spontaansed, et spontaansust kogeda.

Sest tõenäoliselt saan ma homme kogeda äraütlemise rikastavad valu. Ma saan teada, et ma peangi oma baka lõpetamist kaks aastat edasi lükkama. No pagan. Mis seisukohti siin võtma tuleb hakata? Kas ma pean asja käsile võtma ja kasvõi juriidiliselt oma asju ajama hakkama või lasen sel olla ja ootan lihtsalt oma korra ära?

Seega, kui mul hakkab olema kaks aastat vaba aega, on mul vaja midagi teha. Idee, mida ma vajan, on olemas - maailmarändamine, nagu ennist mainitud. Ilus mõte ju. Igati teostatav ju. Natuke raskusi võib tekkida sellega, et ma suhkruhaige olen. Kanna alalõpmata mingeis süstlaid kaasas koos paberitega ja ära kunagi lase kellelgi oma asju ära varastada, muidu oled 48 tunniga surnud kah. Olgu, võib-olla alles 72 või 100 tunni pärast. Nevertheless, peaksin üht süstalt sokisääres peitma, just in case. Ja siis veresuhkru keskmine tase alaneks tõenäoliselt. Kuna ma sööksin vähem ja oleksin füüsiliselt aktiivsem. Lahe...

Enne kõike on raha vaja. Couchsurfinguga ei saa olla professionaalne maailmarändur.

Oi, ma võin siis oma elukutse hoopis Nuuskmõmmikuks nimetada. Tema rändas ka talveks lõunasse. Ma võin ka nii teha. "Elu nagu Muumiorus"

Uitmõte

Selle asemel, et profiile täita vastavalt küsimustele "about yourself" ja "moto of life" võiksid küsimused kõlada hoopis nii, nagu kümme aastat tagasi sõbrapäevikutes - lühidalt ja konkreetselt. Lemmikvärv, lemmiknäitleja, sinu iidol, lemmik söök ja jook, kui saaksid üksikule saarele kolm asja kaasa võtta, siis mis need oleksid jne. Väga mugav, huvitav ja annab inimesest parema pildi kui "music" vastused.

Lapse suu ei valeta.

Narrid tsirkuses ehk inimesed elus

Hahaa, on ikka inimestel edevus! Kirjutavad oma mõtteid üles, et neid siis võimalikult suurele osale avalikkusele näidata ja lugeda lasta. Mina üks nendest muidugi! Kas see pole mitte hale? Narr! Arvan ma tõesti endast niivõrd hästi, et usun, et teised inimesed paksid mu ideaalseid mõtteid lugema. Ei tahaks nagu uskuda, aga mine sa tea... Alateadvus on teatavasti selline küllaltki fucked-up loom.

Homeros oli esimene, kes rääkis Kuningas Oidipusest. Nitczhe tegi rahvajuttudest "Kuningliku komöödia" või oli see "tänapäeva komöödia"..? Mälu veab alt raip. Ühesõnaga mingi tragikomöödilise nurga alt võttis kogu peog-teeb-emaga-lapsi teemat. Siis tuli mängu Sigmund, Sigmund Freud, kes lõi Oidipuse kompleksi.

Puhas tõsieluline tsirkus ju! Kogu meie elu ongi üks paras pidu ja pillerkaar tegelikult, miks meist nii vähesed seda näevad siis?

Me õpime ja töötame ka sellepärast, et meil oleks rohkem võimalusi elust rõõmu tunda. Ühel või teisel viisil. No on vaja siis ületunde teha ja üle töötada, nii et rõõmustlemiseks üldse aega ei jää? Mõtlen, et teen avansiks ka sutsu tööd, ja siis ei pane tähelegi, kuidas minust hakkab tasapisi, iseenesele teadmatult, töönarkomaan saama, sest ma olen nii haaratud mõttest, et mida rohkem, seda uhke. Tasakaal, people, tasakaal...

Murdeealise mentaliteet

Ehk imaginery audiency olemasolu. Ehk egotsentrism W. Dennise järgi. Pluss arusaam, et minuga küll midagi halba ei juhtu, teistega juhtub. Mina olen mingil määral ikka õnnesärgis sündinud. Puhas lollus.

Ma olen seda juba aegade algusest teadnud, et see on rumalus, nii ju olla ei saa, aga siiski, nagu pubekas, jääb alles see tilluke iva mu ajus, mis ütleb tasakesi: "aga mis siis, kui see kujutletav publik polegi kujutletav, et mil ongi mingi õnnetähe jura juures?" Sellise mõtte peale ma tean KA, et lollakas olen, kui oma aju usun. Nädsa, siiski noh.

Miks see mõte mind piinama on hakanud? Sest paar päeva tagasi ma kukkusin ühes aines läbi. Olgu, ma oleksin nõus selle uuesti võtma, kui mul parasjagu sel aastal soovi bakalaureust lõpetada ei oleks. Taga targemaks - see õppejõud loeb oma aineid üle aasta! Nii et kokkuvõttes pean ma oma bakat tegema viis aastat. No ei. Eriti halb variant, kuna ma ju maksan ka veel oma õppimise eest. Praeguseks on pangalaen 90 000 krooni ehk 5769,2 eurot. Jama ju.

Okei. Tegeliukult on ju suva ka, ma võin need kaks aastat millegagi ära sisustada ja siis selle ühe aine eest maksta umbes 1000 krooni lisaks ja alles SIIS lõpetada. koos mingite võõrastega. Siis kui minu kursakad magistrit lõpetavad saan mina bakaga maha. No sellisel juhul on mul ikka võrdlemisi väiksem võimalus üldse magistrisse edasi minna. huvitav. On siis?

Igatahes, mida ma saaksin teha selle kahe aasta jooksul? Mõlemal suvel läheksin Ameerika Ühendriikidesse tööle muidugi. Raamatumüük. SW, ilmselgelt. Nii, siis peaksin suurema tõenäosusega ikkagi eestis olema, sest koosolekutel on vaja käia. AGA paarinädalastel reisidel võiksin ma ikka käia. Või kuu pikkustel. Oleneb kohast. Ühesõnaga - ma mõtlen maailmaränduri elukutsest.

Otsa olen ma ammu lahti teinud - 2008 suvi - Mariga Itaaliasse ja tagasi hääletamine. Kokku läbisime seitse riiki. Järgmise aasta aprillis autoga Hollandisse - kuus riiki. Järgmise aasta novembris - Iirimaa, läbitud riike peale Eesti veel kaks - Londonis oli lendudelt ümberistumine. Järgmine ja praegune aasta, 2011, lähen uuesti jaanuari ja veebruarikuu vahetumisel Iirimaale, märtsiks on mul Norra lennupiletid ostetud ja suveks on mul USA viisa juba kinni makstud. Mul reisimisega kogemusi on ühesõnaga. Miks mitte võtta kaks aastat puhast reisimist ette? Kust ma raha saan? Vot - tilk tõrva meepotis. Igakuine tilluke pension ei toidaks mind ilmaski ära. Couchsurfing? Kuu aega? Kaks ööd iga inimese juures? Jah, vb esimese kuu peaksin vastu, siis hakkaks üle viskama, et paigal ei saa oldud. Inimesi õpiks küll seevastu hästi tundma. Ja keeli õpiks tõenäoliselt juurde. Lahe oleks ju. Lähen näiteks Edinburghi klienditeenindajaks kaheks kuuks. Ilus. Sealt edasi Oslosse. Samal ajal reisikiru kirjutades ja iga poole aasta tagant raamatut välja andes. Pole haridust vajagi!

Nii palju alternatiive on igavale ja mallielule. Miks mitte neid kasutada? Kas need põhjused, mis sellise elu eiramiseks nüüd pähe hüppavad on tõesti põhjused, või lihtlabased vabandused?